Mineviku kummitused: Langlütjeni kuradisaarelt vihjete otsimine

Mineviku kummitused: Langlütjeni kuradisaarelt vihjete otsimine

Põhjamere varjus, umbes kahe kilomeetri kaugusel Bremerhaveni rannikust, asuvad kaks mudasaart Langlütjen I ja II. Nendel tehissaartel, mis kokku on 33 000 ruutmeetrit, on ajalugu, mis ulatub enam kui 150 aasta taha ning mida iseloomustab sõjaline kasutus ja tumedad minevikupeatükid. T Internetis teatab, et Langlütjen oli algselt mõeldud kaitsekindlustuseks Saksa-Taani sõdade ajal aastatel 1848–1864.

Langlütjen I ehitustööd algasid 1869. aastal ja 300 töölist vedasid materjali üle 1,6 kilomeetri pikkuse tee, mis oli läbitav ainult mõõna ajal. Lõpuks sai rannakindlus valmis ja relvadega varustatud 1871. aastal, kuigi seda ei kasutatud selle kasutamise ajal kordagi. Langlütjen II järgnes aastatel 1872–1876 ja sai relvastuse alles 1914. aastal. Mõlemad saared kuuluvad nüüd Alam-Saksi Wadden Sea rahvusparki ja on rangete kaitsetingimuste all.

Saarte tume ajalugu

Langlütjen II tumedat ajalugu varjutavad teated selle kasutamisest Gestapo piinamispaigana. Aastatel 1933–1934 sai saarest poliitvangide "kaitsevangide laager" ning hinnanguliselt piinati ja mõrvati umbes 100 inimest. Kannatanute karjeid oli kuulda kuni kaldani, mistõttu sai saar kardetud nimed “Kuradisaar” ja “Merealune koonduslaager”. Need valusad mälestused natsiajast on osa suuremast narratiivist, mis visandab Saksamaa mereväe ja sõjaväe ajalugu isegi 19. sajandil. niimoodi Meremuuseum selgitas, 1848, esimese Saksa revolutsiooni aasta, oli ühtlasi ka organiseeritud mereväeajaloo algus.

Impeeriumi jahisadam koges kiiret mererelvastust, mis viis lõpuks Saksamaa isolatsioonini rahvusvahelisel poliitilisel areenil. Need sõjalised püüdlused peegelduvad saarte rajatistes, mis olid osa suuremast Bremeni sadamate kaitsesüsteemist.

Saarte saatus

Pärast Esimest maailmasõda relvad lammutati või lasti õhku ning varemed on selle sündmusterohke ajaloo nähtavad tunnistajad tänapäevalgi. Langlütjen II kasutati sõjalistel eesmärkidel kuni Teise maailmasõjani, enne kui rajatised lõpuks kahjumlikuks muutusid ja jäid ehituslikult kehvasse seisukorda. Saartele sisenemine on täna keelatud, kuigi giidiga ekskursioonid on võimalikud.

Huvitaval kombel pandi saared müüki 2005. aastal ja leidsid uue omaniku, Oldenburgist pärit ärinaise 2006. Nende plaan kasutada Langlütjenit vähese mõjuga turismiks tekitab aga pingeid rahvuspargi kaitse-eeskirjaga. Kehtivate teadete kohaselt on juba 2015. aastal olnud probleeme rahvuspargi vaikset tsooni häirivate külastajate gruppidega, samal ajal kui merekindluste jäänused taamal lagunevad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Langlütjeni saarte ajalugu ei ole ainult osa mereväe ajaloost, vaid ka mälestusmärk mineviku õudustele, mida tuleb säilitada.