Suche
Mein Konto
Uus vaimsus: piiskop Wilmer kutsub üles muutuma usus!
Hildesheimi piiskop Heiner Wilmer kutsub Kurt Kochi 75. sünnipäeval toimuval sümpoosionil kristlaste jaoks uut vaimsust.
Uus vaimsus: piiskop Wilmer kutsub üles muutuma usus!
2. novembril 2025 toimus Vallendaris oluline sümpoosion kuuri kardinal Kurt Kochi 75. sünniaastapäeva puhul. Hildesheimi piiskop Heiner Wilmer kasutas võimalust kutsuda kristlaste seas üles uut "tugevat vaimsust". Kiriku praegustes aruteludes on hädavajalik heita valgust usu praktilistele mõjudele, selgitab Wilmer. Tuleb kahtluse alla seada klassikaline seisukoht, et kõigil inimestel on loomulik kalduvus religiooni poole. Vaid 19% elanikkonnast usub, et Jumal ilmutas end Jeesuses Kristuses, mis näitab, kui palju on muutunud teoloogiline vaatenurk.
Wilmer hoiatab sekulariseerumise naiivse tagasilükkamise ja "religiooni tagasituleku" enneaegse kuulutamise eest. Selle asemel nõuab see vaimsust, mis keskendub vaikusele, usukogemustele, jumalikule ilule ja õiglusele pühendumisele. Seda seisukohta kajastab ka kõige värskem usulist kuuluvust käsitlev uurimus, mis näitab, et katoliiklaste ja protestantlike liikmete seas on nõus väitega Jumala olemasolu kohta vaid 32% ja 29%.
Uus religioosne maastik
Arvestades praegust sotsiaalset dünaamikat, pole ime, et vajadus religiooni ja vaimsuse järele eksisteerib jätkuvalt sekulariseerumise ja ideoloogilise pluraliseerumise aegadel. Euroopa Kutseõppeülikooli uuring näitab, et religioon muutub üha mitmuslikumaks ja individuaalsemaks. Selged piirid religiooni ja mittereligiooni vahel on sageli hägusad ja tekivad hübriidnähtused.
Sellel nõudlikul maastikul nõutakse teoloogialt interdistsiplinaarsete lähenemisviiside väljatöötamist religiooni ja vaimsuse tajumiseks ja tõlgendamiseks. Dünaamiliste muutustega õiglaseks mõistmiseks on fookuses sellised uurimisperspektiivid nagu organisatsioonipsühholoogia, sotsioloogia ja täiskasvanuharidus.
Pilk kultuurisse
Lugu keerleb seitsmeteistkümne lapse salapärasel kadumisel kooliklassist ja rullub lahti tegelaste erinevatest vaatenurkadest. Tundub, et arendajad ja produtsendid tunnetavad hästi aja pulssi, põimuvad õuduse ja salapära kokku, et laiale publikule meeldida.
Kokkuvõttes võib loota, et nii kirik kui ka kultuurimaastik Saksamaal ja kaugemalgi edendavad jätkuvalt elavat vahetust ja uusi ideid, et usk ei jääks ainult teoreetiliseks, vaid seda saaks kogeda ka praktikas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et arengud kirikus ja ühiskonnas on omavahel tihedalt seotud. Wilmer ja tema kolleegid on pühendunud sellele, et usk ei oleks lihtsalt mõiste, vaid ka kogukonna elav reaalsus. Kas usuvaldkonnas või kultuuris, on aeg uuteks teede ja vaatenurkade jaoks.