Euroopa tuumatulevik: uued strateegiad Venemaa ohu vastu!

Euroopa tuumatulevik: uued strateegiad Venemaa ohu vastu!

Euroopa julgeolekupoliitika maastikku kujundavad praegu kaks ekstravertset šokki. Esiteks on Venemaa 2022. aasta suurrünnak Ukrainale eurooplaste ohutaju drastiliselt muutnud. NATO suutis oma liikmeid kaitsta usaldusväärse tuumaheidutusega, hoides ära samal ajal sõjalise eskalatsiooni stsenaariumi. See näitab taas, et tuumarelvad pakuvad kaitset ka Venemaale, sest lääneriigid on välistanud otsese sõjalise osaluse Ukrainas. Nagu Internationalepolitik teatab, tabas teine ​​šokk 2025. aastal Trumpi administratsiooniga, kes pidas Euroopat vähem partneriks ja üha enam strateegiliseks lõhkujaks. Asepresident JD Vance kirjeldas eurooplasi isegi kui ideoloogilisi vastaseid.

President Trump kutsus ka Ukrainat üles lõpetama konflikt Moskva tingimustel. Need muutused USA välispoliitikas on tekitanud palju küsimusi tuumaheidutuse tuleviku kohta Euroopas. Viimastel aastatel on selgeks saanud ka see, et USA peab rohkem keskenduma Aasiale, tegeledes samal ajal ka Venemaa ja Hiinaga kui võrdsete tuumaväljakutsujatega. See reaalsus mõjutab Euroopa strateegilist mõtlemist.

Heidutusvõime ülevaade

Pärast ida-lääne konflikti lõppu on USA ja Venemaa tuumaarsenalid oluliselt kahanenud, kuid tuumalõhkepeade varu on jätkuvalt märkimisväärne. Meeldetuletuseks: võimalikul tuumakonfliktil võivad olla katastroofilised tagajärjed, nagu bpb rõhutab. Kliimamudelid toetavad ka kartusi "tuumatalve" ees, mille selline löögivahetus võib vallandada.

Euroopa arutelu oma tuumaheidutuse üle on naasnud pinnale. Saksamaa, Poola ja Balti riikide poliitikud kutsuvad üles kaaluma alternatiive USA praegusele kaitsele. Euroopa seisab silmitsi väljakutsega tagada tuumaheidutus ise, samas kui USA võib oma toetust vähendada.

Sõltumatu tuumaarsenali omandamine tooks aga kaasa märkimisväärsed riskid. Washington ja Moskva võivad tegutseda tuumarelvade leviku vastu, mis võib ohustada Euroopa stabiilsust. Seetõttu oleks ühiste strateegiate väljatöötamiseks hädavajalik tihe koostöö teiste tuumariikidega, nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia. Näiteks Prantsusmaal on umbes 300 tuumarelva, kuid ta ei osale NATO tuumaplaneerimise grupis, samas kui Suurbritannia loodab tihedale koostööle USA-ga.

Relvakontrolli roll

Praegune relvastuskontroll on muutunud veelgi olulisemaks, kuna üha rohkem riike omab tuumarelvi, mis suurendab veelgi väljakutseid. Heidutusteooria kriitikud väidavad, et tuumarelvade mittekasutamine alates 1945. aastast ei näita selget põhjuslikku seost tõhusa heidutusega. Ukraina sõda näitab aga, et tuumaohtu võib tõlgendada ka kui riski eskaleerumist, ehkki jääb selgusetuks, kas Venemaa oleks ka tegelikult valmis selliseks operatsiooniks.

Kui rääkida Euroopa tuumatulevikku puudutavatest küsimustest, siis on ülioluline, et USA jätkaks enda kaitsmist Euroopas, laiendades samal ajal konventsionaalset sõjalist võimekust. Põhjalik tuumaenergiaalane dialoog võib aidata uurida võimalikke halvimaid stsenaariume. Suurim väljakutse on aga ilmselt kujundada muutused nii, et Euroopa ei satuks "heidutuslõhesse" ja jääks kaitsetuks Venemaa agressiivse tegevuse vastu, mille märkis [Spiegel](https://www.spiegel.de/ausland/russland-und-das-new-start-vertrag-der-nuclear-ruestungswettlauf-hat-mehrs-begonnen-a-2f01f762-d0da-4296-a421-d2eefbda03e7 ja veel kord.)