Kiriku varjupaik somaallastele: piiskop kritiseerib väljasaatmispoliitikat!

Kiriku varjupaik somaallastele: piiskop kritiseerib väljasaatmispoliitikat!

Berliinis tekitab Saksamaa evangeelne kirik (EKD) segadust, majutades pastorikusse kolm Somaalia varjupaigataotlejat, kaks meest ja üks naine. Selle meetme aluseks on föderaalvalitsuse murettekitav rändepoliitika, mida on teravalt kritiseerinud EKD pagulaste esindaja piiskop Christian Stäblein. Piiskop kirjeldab pagulasi kui raskete kogemustega „väga noori inimesi“ ja soovitab, et rändepoliitika humanitaaraspekte ei tohiks silmist unustada. Stäblein reageerib õudusega piiridelt kaitset otsijate tagasilükkamisele ja kutsub valitsust üles end uurima, et leida inimestele ja nende väärikusele vastavad humanitaarlahendused. {{source_1}} teatab, et Somaalia pagulased on Berliinis viibinud alates nelipühadest ja majutati pealinna meditsiinilistel ja humanitaarkaalutlustel.

Pagulased olid teinud mitu katset Saksamaale jõuda, kuid föderaalpolitsei pööras nad tagasi, kui nad olid Poolas juba turvaliselt. Nende sisenemise võimaldas vaid varjupaigaaktivistide abi. Justkui oleks kirik pimeduses tule süüdanud, näitab tema toetus nüüd võimalikke teid väljasaatmise ohu korral kiriku varjupaiga saamiseks. Berliini osariigi pagulasameti teatel on somaallased saabumiskeskuses registreeritud ja osalevad kõikidel vajalikel ametlikel kohtumistel.

Inimkond fookuses

Millised on väljakutsed, millega demokraatlik ühiskond rändepoliitika osas silmitsi seisab? Need küsimused kerkivad esile, eriti pärast seda, kui Bundestagis võeti vastu vastuoluline varjupaiga- ja rändepoliitika nn 5 punkti plaan. See plaan nõuab CDU/CSU, FDP ja AfD toel muuhulgas alalist piirikontrolli ja kaitset taotlejate tagasilükkamist, mida Stäblein peab ebapiisavaks ning seaduslike ja Euroopa reeglitega vastuolus olevaks. Kirglikus pöördumises kutsub ta kõiki osapooli leidma ühist diskursust, mis seab esikohale inimkonna. Piiskop tõstab häält rändeküsimuste instrumentaliseerimise vastu valimiskampaania eesmärgil ja kirjeldab parempopulistide hiljutist võitu kui murettekitavat tendentsi demokraatlikus kultuuris.

"Asi pole ainult numbrites, vaid inimestes," rõhutab Stäblein, viidates Saksamaa ajaloolisele vastutusele varjupaiga ja pagulaste osas. Tagasivaade Teise maailmasõja järgsesse perioodi näitab, et Saksamaa tegi juba põhjaliku murde minevikust, kui asüüliõigus sätestati põhiseaduses 1949. Sel ajal pidi ühiskond natsionaalsotsialistlikust ajaloost selgelt distantseeruma. Järgnenud perioodil võttis Saksamaa vastu palju sõdade ja tagakiusamise tõttu piiridele saabunud põgenikke, nii et varjupaigaõiguse kujundas sellest sõltuvate inimeste saatus.

Arutelu varjupaiga ja rände üle

Arutelu rändepoliitika üle pole Saksamaal uus. Pärast Teise maailmasõja lõppu töötati Lääne-Saksamaal välja kõikehõlmav varjupaigaseadus, et pakkuda paljudele tolleaegsetele ümberasustatud isikutele ja väljasaadetutele turvalist katust pea kohal. Alates 1990. aastatest on varjupaigapoliitika aga põhjalikult muutunud, eelkõige mõistete “turvalised kolmandad riigid” ja “turvalised päritoluriigid” kasutuselevõtuga, mis muudavad pagulaste jaoks varjupaigataotlemise oluliselt keerulisemaks. Lisaks on Saksamaal varjupaigataotluste arv sellest ajast saadik oluliselt langenud, mistõttu on vajadus reformide ja humanitaarsemate lahenduste järele veelgi pakilisemaks muutunud.

"Tänapäeval on veelgi olulisem austada kaitset otsijate õigusi ja pakkuda neile perspektiivi," ütleb Stäblein. EKD on pühendunud humanitaarse ränderežiimi loomisele, mis ei tugine mitte ainult õiguslikule raamistikule, vaid eelkõige inimlikkusele ja väärikusele. Jääb üle loota, et piiskop Stäbleini sarnaseid hääli võetakse kuulda ja need algatavad poliitikas vajalikud muutused.