Tsensussõda: kuidas lastekirjandus ähvardab poliitilist polarisatsiooni

Tsensussõda: kuidas lastekirjandus ähvardab poliitilist polarisatsiooni

Hiljuti on ilmnenud murettekitav suundumus Ameerika Ühendriikides: poliitiline polarisatsioon mõjutab laste kaitset sobimatu sisu eest kirjanduse ja filmide osas. Cornelli ülikooli teadlased teatavad, et poliitilise sisu tsensuur on märkimisväärselt suurenenud. Kuigi keskenduti peamiselt vägivaldse ja seksuaalse sisu ennetamisele, on tsensuuriasutuste prioriteedid nihkunud.

On eriti küsitav, et nii vasak- kui ka parempoolse poliitilise sisu toetajad tajuvad ohuna. Sotsioloog Michael Macy võrdleb olukorda "relvaga kultuurilises võitluses". Ameerika Raamatukogude Assotsiatsioon dokumenteeris 2022. aastal peaaegu 1300 tsensuuritaotlust - kahe aastakümne jooksul suurim arv. Esialgsed andmed 2023. aasta kohta näitavad, et suundumus kasvab jätkuvalt.

Tsensuur ja nende tagajärjed

Viimastel aastatel on tsensuur lastekirjanduse valdkonnas märkimisväärselt muutunud. Vasakpoolsed kriitikud paljastavad progressiivsed raamatud kui rassistlikud, seksistlikud või homofoobsed, samas kui parempoolsed kirjandusteosed ründavad, edendavad mitmekesisust või rikuvad heteronormatiivsust. Mõlemad pooled on üllatavalt nõus oma toetuses lasteraamatute tsensuurile, mis ei vasta nende väärtustele.

Tsensuuri küsimust soodustab veelgi sotsiaalmeedias. Nendest platvormidest on nüüd saanud radikaliseerumisprotsesside katalüsaator. Ekspertide sõnul on digitaalsed kommunikatsioonikanalid üliolulised äärmusliku sisu jaotamiseks ja radikaliseerumise edendamiseks, eriti noorte seas. Sageli täheldatakse tihedat seost veebipõhiste ja võrguühenduseta sündmuste vahel, nii et selge eraldus on vaevalt võimalik.

Radikaliseerumine digitaalajastul

Internet on osutunud äärmuslike ideoloogiate levitamiseks aretuspaigaks. Äärmuslikud näitlejad kasutavad nutikalt digitaalseid platvorme oma sõnumite levitamiseks ja uute toetajate võitmiseks. Videod, laulud ja sotsiaalmeedia sisu on populaarsed vormingud ideoloogilise sisu edastamiseks. Raskus on see, et noored ei suuda sageli eristada meelelahutust ja äärmuslikku propagandat.

See võib öelda, et Internet mitte ainult ei lihtsusta teabe levikut, vaid kiirendab ka radikaliseerumisprotsesse, võimaldades kasutajatel tarbida sisu ilma filtrisüsteeme tarbimata. Suur hulk noori kasutajaid on juba olnud vihkamise kommentaaridega kogemusi. See ei avalda mitte ainult negatiivset mõju sotsiaalsele ühtekuuluvusele, vaid põhjustab ka polariseerumist ühiskonnas.

Lisaks peavad suured platvormid, nagu Facebook, YouTube ja Tiktok, oma sisu modereerimiseks, et sisaldada äärmuslikku suhtlust. Sellegipoolest on mõõdukuses erinevusi ja paljud väiksemad, alternatiivsed platvormid võimaldavad äärmusliku sisu takistamata levikut. See dünaamika näitab, kui oluline on aktiivne ja vastutustundlik tegevus digitaalses ruumis, et kaitsta noori ohtlike ideoloogiate eest.

Veebipõhise vihakõne reguleerimise väljakutsed on märkimisväärsed. Selle vastu võeti sellised määrused nagu Saksamaa võrkude jõustamise seadus (NetzDG) ​​ja kogu EL-i eeskirjad, näiteks digitaalteenuste seadus (DSA). Kuid paljud kriitikud kardavad, et sellised määrused võivad kahjustada sõnavabadusele. Kaitse ja vabaduse tasakaal tuleb leida nagu kitsas joon.

Maailmas, kus digitaalne suhtlus ja poliitiline äärmuslus on sageli põimunud, jääb küsimus: kuidas saaksime lapsi ja noori võimalikult hästi kaitsta ja samal ajal austada oma vabadust väljendada? Selle vastused on mitmekesised ja nõuavad dialoogi ühiskonna, haridusasutuste ja digitaalsete platvormide vahel.