Virmalistest švaabini: keeleline transformatsioon huumoriga!

Virmalistest švaabini: keeleline transformatsioon huumoriga!

Mida teeb Holsteeni hirv, kui pärast 25 aastat Švaabi Ostalbil on talle mulje, et ta on täielikult švaabiks muteeerunud? Just seda käsitleb autor Alexandra Rimkus oma artiklis Schwäbische Postis. Ta ei heida valgust mitte ainult enda keelelisele transformatsioonile, vaid ka sellele, kui tihedalt on keel põimunud identiteediga.

Reis algab igapäevase hommikusöögiga. Kui Rimkus rulle toob, kõlab lause "Kas sa võtad võid külmkapist välja?" lausub, mõistab ta ühtäkki, et kasutas sõna "surma" asemel sõna "den". See väike keeleline lõks viib laua ääres üllatava vaikuseni. Tema enda sõnavalik paljastab enamat kui põhjasaksa aktsenti; see tekitab küsimusi inimese identiteedi ja uue keskkonnaga kohanemise kohta.

Keel kui isikutunnistus

Nagu me kõik teame, on keel isiksuse oluline osa. Goethe Instituudi sõnul on see meie identiteedi lahutamatu osa. Tundub, et inimesed tajuvad end mitte ainult oma päritolu, vaid ka kõneviisi kaudu, olgu siis dialektide või teatud sõnade valiku kaudu. Autor tunneb ka oma sidet švaabi keelega kasvamas, kui ta kasutab oma WhatsAppi sõnumites sõna Grüßle. Sellised iseärasused ei kujunda mitte ainult sotsiaalset kontakti, vaid ka sisemist mitmekeelsust – mõistet, mis kirjeldab, kuidas keel varieerub olenevalt sotsiaalsest kontekstist.

Švaabi Ostalbi ümbruses õitsevad murded. Seevastu Põhja-Saksamaa murded, kus saksa keelt räägitakse kerge aktsendiga, on vähem väljendunud. Lõunas räägib murret üle 70 protsendi, põhjas aga sageli vähem kui 30 protsendil, nagu väidab Saksa Keeleliit.

Murrete mitmekesisus

Dialektid ei ole ainult keeleline nähtus, need peegeldavad ka piirkondlikku identiteeti. Näiteks Austrias räägitakse saksa keelt valdavalt baieri keele teisendina, millel on ainulaadsed väljendid. See mitmekesisus on kultuuriline rikastus ja näitab, kui erinevalt keelekogukonnad end määratlevad. VDS edendab murrete viljelemist ja näitab, et erinevate murrete õppimine ja kasutamine on osa põnevast kultuurilisest identiteedist.

Autor Rimkus mõtiskleb oma mõtisklustes, et see ei tähenda ainult uute keeleliste eripärade aktsepteerimist, vaid ka sügavamat sidet kodumaaga. Nende eelistus läätsedele spaetzle'iga ja Maultascheni kartulisalatiga (ilma majoneesita!) räägib nende edukast integreerumisest piirkondlikku toidukultuuri. Vaatamata kõikidele muudatustele jääb tema passi kinni tema Põhja-Saksa päritolu. Ta on uhke mõlema identiteedi üle: passis põhjafriisi, südames švaabi.

Keel ja identiteet on dünaamiline koosmõju, mis igapäevaelus pidevalt areneb. Lause "Kas sa võtad võid külmkapist välja?" ei ole lihtsalt banaalne küsimus, vaid aastatega toimunud ümberkujunemise näitaja.

Rimkuse lugu näitab, et me pole kunagi täiesti üks või teine. Keeleline transformatsioon on põnev protsess, mis paneb inimesi pidevalt oma identiteeti uuesti määratlema. See on märk elavusest ja muutumisest, mis saab nähtavaks keset igapäevaelu ja mida tuleks hinnata.