Tulistamine Dortmundis: tragöödia 14. juunil 2000 taas mälestuseks

Tulistamine Dortmundis: tragöödia 14. juunil 2000 taas mälestuseks

Täna, 14. juunil 2025, vaatame tagasi mõnele sellel kuupäeval toimunud ajaloolisele võtmesündmusele. Pilk ajalukku paljastab, et 14. juunil pole mitte ainult Eppo ja Gottschalki nimepäevi, vaid see on täis ka tähenduslikke hetki. Viimase 125 aasta jooksul on toimunud mitmeid drastilisi sündmusi, mis on kujundanud Saksamaa poliitilist ja sotsiaalset kliimat. Kui teil on huvi, mis sellel kuupäeval veel toimub, olete jõudnud õigesse kohta!

Moodsa aja valusatest mälestustest paistab silma Dortmundi ja Waltropi 2000. aasta tulistamine, milles kaotas elu kolm politseinikku. Rünnak Budjonnovski haiglale 1995. aastal, kus suri umbes 120 inimest, on samuti sünge meeldetuletus jõhkrusest, millega inimesed kriisi ajal osaks saavad.

Kunstilised liigutused fookuses

Täna tähistame ka Weimari vabariigi ühe määrava kunstiliikumise mälestust Uus objektiivsus. See 1920. aastatel välja kujunenud liikumine tõi kunstimaastikule sõõmu värsket õhku ja keskendus nähtava maailmale. Olulised kunstnikud nagu George Grosz ja Otto Dix andsid oma ühiskonnakriitilisele vaatenurgale hoopis teistsuguse vaatenurga: oma grotesksetes piltides käsitlesid nad kuritegevuse ja prostitutsiooni “demimonde” ning kritiseerisid teravalt sotsiaalset ebaõiglust.

Liikumine, mida iseloomustasid selged pildikontseptsioonid ja objektiv töö, leidis väljenduse erinevates žanrites, sealhulgas portreedes, natüürmortis ja linnapiltides. See oli oluline mitte ainult Saksamaal, vaid ka Austrias, Šveitsis ja Hollandis. The Mannheimi kunstigalerii 1925. aastal toimus siin Gustav Friedrich Hartlaubi korraldatud oluline näitus "Uus objektiivsus. Saksa maalikunst ekspressionismist", mis oli ainus omataoline suur kogunemine Saksamaal.

Pilk kunstnikele

Selle liikumise piires erinevad kunstnikud ja nende stiilid märkimisväärselt. Kui Grosz ja Dix järgisid poliitiliselt vasakpoolset kurssi, siis Georg Schrimpf ja Alexander Kanoldt seisid klassitsistlikuma, idealiseeriva suuna eest, mis dokumenteeris igatsust idülli järele Weimari vabariigis. Uue objektiivsuse värvikatele piltidele jäädvustati reklaamisammaste, stendide ja uute tehnoloogiate teemad. Liikumine näitab, et kunst ei ole ainult esteetika väljendus, vaid ka sotsiaalsete tingimuste peegel.

Kokkuvõttes näitab 14. juuni meile, et see ei ole mitte ainult kuupäev, vaid ka mälestuspaigana meie hulgast lahkunutele, nagu 1997. aastal surnud näitleja Helmut Fischer, ja selle konkreetse kunstivoolu tähistamine, mis ühiskonda tormilisel kümnendil mõjutas.

Oleme põnevil edasiste arengute ja kogemuste üle, mida tulevik meile toob ning loodame, et loominguline mitmekesisus leiab ka edaspidi meie ühiskonnas oma koha!