Pruunid rotid ähvardavad nahkhiiri: Segebergis on vaja kiiresti tegutseda!

Pruunid rotid ähvardavad nahkhiiri: Segebergis on vaja kiiresti tegutseda!

Murettekitava uurimistulemusena on bioloogid dokumenteerinud pruunrottide murettekitavad rünnakud nahkhiirtele Segebergi Kalkbergi koopas. Scinexx.de andmetel filmiti vaid viie nädala jooksul üle 30 rünnaku, millest 13 lõppes nahkhiirtele surmaga. Rotid, kes ei karda tapetud loomi süüa, kujutavad endast tõsist ohtu seal elavatele nahkhiirte populatsioonidele.

Need pruunrottide agressiivsed jahistrateegiad hõlmavad varitsemist talvekorterite sissepääsu juures, kus nad tabavad lennul pahaaimamatuid nahkhiiri, aga ka kiireid rünnakuid puhkavate või maandunud loomade vastu. Bioloogide hinnangul tapetakse Segebergis igal aastal tuhandeid nahkhiiri. Vaid 15 loomast koosnev rotikoloonia suudab kinni püüda kuni seitse protsenti 30 000 lehvivast loomast, kes seal talveunes elavad.

Ohud inimestele ja ökosüsteemile

Lisaks nahkhiirte ohustamisele võib pruunrottide (Rattus norvegicus) esinemine põhjustada potentsiaalseid terviseriske inimestele. Need loomad on teadaolevalt mitmesuguste viiruste reservuaariperemehed, mis tähendab, et nad võivad nahkhiirtelt patogeene korjata ja linnapiirkondadesse levitada. Föderaalne keskkonnaagentuur rõhutab, et praegu puuduvad tõendid ägeda terviseriski kohta. Siiski tuleks tõsiselt kaaluda rottide populatsiooni ohjeldamist linnades ja nahkhiirte öömajades.

Rotiprobleemiga tegelemiseks on ennetusmeetmed üliolulised. Pruunrotte leidub tavaliselt piirkondades, kus neil on juurdepääs toidule ja pesitsusvõimalused. Püsiva elama asumise vältimiseks ei tohiks toidujäätmeid käimla kaudu ära visata ning aknaavad ja uksevahed tuleb kindlustada. Rämps ja prügi pakuvad pesitsuskohti, mida tuleks iga hinna eest vältida.

Pruunrottide roll looduses

Pruunid rotid on kõigesööjad loomad, kes eelistavad süüa taimset toitu, kuid ei karda ka raipe. Sellise toitumisvõimaluse korral võivad nad alla neelata potentsiaalselt ohtlikke mikroobe. Emane rott võib sünnitada keskmiselt kaheksa järglast kuni kuus korda aastas. Kuni 500 grammi kaaluva ja 19–30 cm pikkusega pea-kehaga on nad laialt levinud kogu maailmas, eriti linnalistes asulates.

Pruunrottide tegevus pole mitte ainult bioloogiliselt huvitav, vaid ka kaugeleulatuv probleem, nagu näitavad muljetavaldavalt Segebergi juhtumid. Ohustatud nahkhiirte populatsiooni kaitsmiseks ja võimalike terviseriskide minimeerimiseks võib osutuda vajalikuks pruunrottide sihipärane tõrje. Looduse ees silmad lahti hoidmine tähendab ju tegutsemist keskkonna ja oma tervise parimates huvides.