Ühiskond üleminekujärgus: piiskopkonna nõukogu kutsub maad muutma

Ühiskond üleminekujärgus: piiskopkonna nõukogu kutsub maad muutma

Sügisese üldkogu teisel päeval kogunes Kölnis piiskopkonna nõukogu, et arutada hädasti vajalikku ühiskondlikku ümberkujundamist. Nende vaidluste põhjuseks on Franciscuse Assisi Päikeselaulu 800. aastapäev – tekst, mis on tänapäeval väga aktuaalne. Piiskopkonna nõukogu esinaine Hildegard Schütz märkis kindlalt, et maad ei tohi vaadelda kui omandit, vaid kui õde, ning rõhutas, et looming on meie ühine kodu. Selles kontekstis viitas ta sisemise transformatsiooni filosoofiliselt ja vaimselt sügavale lähenemisele, mis on väliste muutuste jaoks hädavajalik.

Märksõna muutmine: moraaliteoloog ja sotsiaaleetik prof dr Martin Schneider pidas muljetavaldava põhikõne vajadusest töötada sotsiaalse struktuuri kallal. Ta rõhutas entsüklika “Laudato Si” tähtsust, mis kujutab endast pöördepunkti ökoloogilise ja sotsiaalse teadvuse teemalises arutelus. Schneider kritiseeris teravalt, et paljud olulised otsused lükatakse endiselt edasi. Tavapärane äri ei ole enam jätkusuutlik, eriti arvestades lähenevaid pöördepunkte meie ökosüsteemides. Ta meenutas, et inimestel on õigus nõuda puhast vett – see on eesmärk, mis nõuab mitte ainult välist, vaid ka sisemist ümberkujundamist.

Tee elamisväärse tuleviku poole

Schneider tsiteeris tunnustatud keskkonnaaktivisti Joanna Macyt, kes näeb väljakutset hääbuva kultuuri eest hoolitsemises ja uue, elukestva kogukonna loomises. Investoreid, nagu „piisavuse poliitikat”, peetakse vajalikuks, et säästvalt muuta elustiili ja vaadelda ökosüsteeme kui kogukonna vara. Delegaadid arutasid erinevates töörühmades, kuidas saaks selliseid muudatusi enamusele vastuvõetavaks muuta nii isiklikus keskkonnas kui ka sotsiaalsel tasandil.

Need arutelud pole sugugi uued. Paavst Franciscuse poolt 24. mail 2015 avaldatud entsüklika Laudato Si on toonud kliimamuutuse tähelepanu keskpunkti ja delegitimeerinud eitajad kirikus ja väljaspool. Entsüklika loomisel võtmerolli mänginud kliimateadlane Ottmar Edenhofer tõi fookusesse vajaduse tervikliku käsitluse järele loodusest, keskkonnast ja atmosfäärist kui inimkonna ühisvarast. Uue paavsti Leo XIV-ga loodab ta selle traditsiooni jätkumisele, mis rõhutab kiriku ühtekuuluvust ja ühtsust ning tõukab ülemaailmsete ressursside õiglasele kasutamisele.

Kiireloomulisus uue eetika järele

Nagu Saksa piiskoppide konverentsi dokumentides korduvalt mainitud, on kesksel teemal vastutus loomise kui kiriku misjoni eest. Väljaanne “Mitmekesisuse väärtusest – bioloogiline mitmekesisus kui loomisvastutuse test” on näide kiriku igakülgsetest jõupingutustest teadvustada nendes küsimustes. Viimastel aastatel on ikka ja jälle selgeks saanud, et jätkusuutliku arengu jaoks pole olulised mitte ainult väljakujunenud klassikalised kristlikud väärtused, vaid ka teaduslik vaatenurk.

Olgu siis kliimakaitse, energiaüleminek või bioloogilise mitmekesisuse säilitamine: arutelud on mitmekesised ja nõuavad interdistsiplinaarset dialoogi usu ja teaduse vahel. Nagu Edenhofer rõhutab, on sotsiaalsete entsüklikate intensiivsem arutlemisprotsess ülioluline moraalsete ja teaduslike hinnangute parandamiseks ning lõpuks tõhusate sammude elluviimiseks. Kriitilist olukorda silmas pidades on nüüd vaja ühiseid jõupingutusi.

Sellega seoses on oluline võtta arvesse mineviku õppetunde ja muuta tulemused viljakaks tulevikukindlaks arenguks. Arutelu „Päikeselaulu“ ümber ja sellega seotud Assisi Franciscuse ausad mõtted on selles kontekstis aktuaalsemad kui kunagi varem ning kutsuvad kõiki aitama kujundada elamisväärset tulevikku.

Lisateavet kliimat ja sotsiaalset eetikat puudutavate keeruliste teemade kohta: bistum-augsburg.de, vaticannews.va, dbk.de.