Pühad üleminekuperioodil: miks jumalateenistus kaotab tähenduse

Pühad üleminekuperioodil: miks jumalateenistus kaotab tähenduse

Tänapäeva kiires maailmas on paljudel inimestel üha raskem leida pühakutega sügavamat sidet. Kath.net teatab, et pühakud on paljude kristlaste jaoks kaugeks jäänud. Sellel on mitu põhjust, mida on huvitav jälgida.

Muutunud kuvand Jumalast mängib keskset rolli. Üha enam inimesi eelistab otsida otsest ligipääsu Jumalale, ilma „vahemeesteta” nagu pühakud. Sellele lisandub hirm kitši ees: pühendunud esemeid ja pühakute kujutamist peetakse sageli aegunuks. Kaasaegne inimene on välja arendanud ka tugevalt ratsionaalse lähenemise ja tahab kõike seletada, mis paneb pühakuid oma rolli veelgi enam kahtlema.

Pühakute tähenduse ühendamine

Pühakute rolli tajuvad erinevad inimesed erinevalt. Mõne jaoks on pühakud kättesaamatud ideaalkujud, teised aga peavad neid eeskujuks, kes näitavad, kuidas inimesed saavad elada koos Jumalaga. Katoliku kirik teeb selget vahet Jumala kummardamise (latria) ja pühakute austamise (dulia) vahel, mis on pühakute austamise keskne element. Sellel pole mitte ainult ajaloolised juured, vaid seda hoiavad elus ka traditsioon.

Pühakud töötavad erinevates usuvormides, nagu roomakatoliku kirik, idakirikud ja isegi mõned protestantlikud konfessioonid. Vikipeedia rõhutab, et märtrite varaseim austamine algas 2. sajandil pKr ja põhines iidsetel surmakultuse vormidel. Pühakute salongis on arvukalt tegelasi, keda peetakse usklike erinevate murede patroonidena.

Pühakud eeskujuks

Tänapäeval mõistetakse pühaduse all midagi, mis tuleneb elavast usust igapäevaelus. Kirik julgustab meid nägema pühakuid mitte kui kättesaamatuid eeskujusid, vaid kui inimesi, kellel oli rohkem usku Jumalasse kui iseendasse. Maarjat kujutatakse sageli kõigi usklike arhetüübina ja paljudel nimetutel pühakutel õnnestub igapäevaelus usku elada.

Oma eluviisiga pakuvad pühakud lootust ja juhatust sageli segases maailmas. Nad pole mitte ainult minevikutegelased, vaid ka oleviku kaaslased, kes võivad nende eestpalve kaudu jõuda usklike südameteni. Ühtset pühaduse vormi ei ole ja iga pühak jääb originaalseks, mis kajastub uskumuste mitmekesisuses.

Ajal, mil pühakud jäävad paljude jaoks üha enam tagaplaanile, on endiselt väljakutse leida viise, kuidas elada usus ja tuua Jumalat maailma. Üleskutse saada ise pühaks ja levitada tegude kaudu Jumala valgust jääb aktuaalseks ja on iga kristlase kutse.

Võiks sobivalt esitada küsimuse: kui lähedased me ise oma pühakutele oleme ja kuidas nende eeskuju meie igapäevaelu mõjutab? Pühakute austamise rohkuses on palju avastada – see on rikkalik pärand, mis on aktuaalne ka tänapäeval.