Veimeri kultuuripoliitika: tehisintellekt või tsensuur?

Veimeri kultuuripoliitika: tehisintellekt või tsensuur?

Üle saja päeva kultuuririigiminister Wolfram Weimer tekitab kultuurimaastikul elavaid arutelusid. Frankfurdi raamatumessil esinemise puhul rääkis ta tehisintellektist (AI) ja selle mõjust kirjandusele. Ta naeratas ka oma tehisintellekti versiooniga "Weimatar" – ilmselt vähem vastuoluline tegelane kui minister ise, nagu Backstage Classical teatab.

Esialgsed lootused kultuuripoliitika depolitiseerimiseks summutati aga kiiresti Veimeri ideoloogilise mõju tõttu. Tema väljaütlemistest paistavad silma valusalt pettunud ootused, nagu AfD ja vasakpoolsete võrdsus või soolise võrdõiguslikkuse keeld föderaalvõimudes ja kultuuriasutustes. Kriitikud süüdistavad teda populistliku retoorika kasutamises, samas kui ta ise kirjeldas näiteks avalik-õiguslikku ringhäälingut kui "vasakpoolset tiiba".

Kultuuriotsused surve all

Tuntud ajakirjanik ja ajakirja Cicero asutaja Weimer on pühendunud poliitilisele kultuurisõjale. Teda kirjeldatakse kui kantselei kultuuritiivas “parempoolsete hea enesetunde nurga” loojat. Näib, et tema egiidi all vaadeldakse kultuuri kui poliitilist lahinguvälja ja vähem kui loomingulise arengu ruumi.

Saksamaa filmitööstuse abistamiseks on ta pidanud läbirääkimisi rahalise abi üle ja kaalub voogedastusteenuste pakkujate, nagu Netflix ja Amazon Prime, julgustamist Saksamaale suuremaid investeeringuid tegema. Samal ajal töötab ta mälestuspaikade diferentseeritud kontseptsiooni kallal ja on kindlalt antisemitismi vastu, kuigi sageli arvatakse, et ta ei soovi dialoogi astuda.

Tehisintellekt kui tulevikuteema

Tehisintellekti teema on endiselt kuum teema: Saksa Kultuurinõukogu on avaldanud seisukoha, mis käsitleb selle tehnoloogia väljakutseid ja võimalusi kunsti- ja kultuurisektoris. Kultuurinõukogu rõhutab, et tehisintellekt on dünaamiline tehnoloogia, mille reguleerimist saab mõtestatult kujundada vaid ühiskonna kui terviku ülesandena. Märgitakse, et tähelepanu tuleks pöörata inimeste autorluse suurendamisele, kuna paljud kunstnikud kasutavad tehisintellekti oma loometöös vahendina.

Kultuurinõukogu näeb ka vajadust integreerida tehisintellekt haridusse ja ülikooliõppesse, et valmistada tulevasi põlvkondi ette tehnoloogia loovaks kasutamiseks. Sellised küsimused nagu andmekaitse, autoriõigused ning kunsti ja kultuuri juurdepääsetavus on üliolulised. Kultuurinõukogu üleskutse avalikule sektorile toetada digiteerimist mitteärilistes mäluasutustes näitab tahet kasutada tehisintellekti kultuuripärandi võimaluste tõukejõuna, kuna SWR lisab.

Detailse kontseptsiooni ja selgete seisukohtadega soovib Veimer määrata kultuuripoliitika suuna ning siduda seeläbi digitausta ja sotsiaalsed vajadused. Oskustööliste nappus ja erinevad kultuurid põimuvad, kuid kõik ei tõmba end kokku. Kuidas kultuuriskeene lõpuks areneb, jääb alles näha – on ju kunst tuntud selle poolest, et läheb kriisiajal ootamatuid radu.

Jääb vaid loota, et kultuuripoliitilises segaduses kostub loomeinimeste hääl valjemini. Jääb küsimus: kas tehisintellekt nagu "Weimatar" võib meid selles arutelus paremini juhendada?

Väljakutsed on suured ja Weimeri stiil on endiselt vastuoluline. Üks on aga selge: kultuuridebatis on veel palju ära teha, et säilitada loominguline vabadus ja samal ajal säilitada sotsiaalsed väärtused – aspektid, mis on eriti olulised just nn ajal. Kulturrat ja digitaliseerimine.