Arreteerimismääruse dokumentaalfilm: šokeerivad arusaamad või pealiskaudne draama?

Arreteerimismääruse dokumentaalfilm: šokeerivad arusaamad või pealiskaudne draama?

Räpimaailma hõivab praegu voogedastusteenuse Netflix uus dokumentaalfilm vahistamismäärusest, paremini tuntud kui Aykut Anhan. Selle dokumentaalfilmi nimi on "Babo: Arrest Warrant Story" ja see on lühikese aja jooksul saavutanud palju klikke. Töösotsioloog ja autor Martin Seeliger kommenteeris intervjuus šokeerivaid hetki ja seda, kuidas dokumentaalfilmi esitleti. [Freitag] teatab, et Seeliger kritiseerib eelkõige kalduvust isiklikule tasandile, mis tõmbab vaataja kunstniku sisekonfliktidesse. Kuid nii palju draamat ei tunne Seeliger vajalikust kontekstist, eriti mis puudutab vahistamismääruse üleskasvamist Offenbachis 90ndatel ja 2000ndatel.

Dokumentaalfilm piirdub šokeerivate stseenidega, mis Seeligeri sõnul tundub üsna pealiskaudne. Autentsena tajutakse eelkõige narkootikumide tarvitamise kujutamist, kuid samas jääb sotsiaalse keskkonna osas ebatäielikkuse tunne. Sellises kontekstis oleks olnud huvitav rohkem teada saada igapäevaelust rändajakeskkonnas. Soolist esindatust kritiseeritakse ka kui traditsiooniliselt maskuliinset, samas kui naiste jaoks on ruum väga piiratud.

Vaata vahistamismäärust

16. detsembril 1985 Offenbach am Mainis sündinud vahistamismäärus pärineb türgi keelt kõnelevast ja mittepraktiseerivast alevi perekonnast. Tema ema on pärit Giresunist, samas kui isa on Zaza kurd Tuncelist. Need kultuurilised taustad kujundavad tema karjääri, mida iseloomustavad isiklikud tagasilöögid ja kaotused. Ta pidi kooli pooleli jätma pärast seda, kui isa tegi 14-aastaselt enesetapu. Need traumaatilised kogemused on talle püsivalt mõjunud ja kajastuvad ka tema muusikas.

Pärast lühikest viibimist Istanbulis, kust ta pidi põgenema narkoäri eest vanglakaristuse tõttu, elas ta Hollandis. Tema esimesed tekstid kirjutati seal enne, kui ta naasis Offenbachi ja hakkas kihlveoäriga tegelema. Mingil hetkel tegi ta oma esimese muusikukarjääri, kui talle pakuti lepingut Echte Musikuga. Tema esimene album “Azzlack Stereotype” ilmus 2010. aastal ja andis tema karjäärile esimese hoo.

Sotsiaalne tähtsus ja identifitseerimine

Seeliger tunnistab oma analüüsis ka vahistamismääruste sotsiaalset rolli. Ta tegutseb sisserändajate, ebakindlate noorte jaoks usaldusväärse tegelasena ja tabab nii Saksa keskklassi kui ka noori sihtrühma. Vaatamata oma populaarsusele ei usu Seeliger, et gangstaräpp muutub poliitilisemaks. Pigem näeb ta stseeni osana parempoolsest kultuurisõjast, mis mõjutab avalikkuse ettekujutust Saksamaal. Gangstaräp võib pakkuda identifitseerimisvõimalusi, kuid see ei too automaatselt kaasa organiseeritud poliitilist tegevust.

Seeliger toob välja paljude migrantidest töölisklassi räpparite vastumeelsuse liitudes või vasakpoolsetes parteides kaasa lüüa. Siin tulevad mängu sotsioloog Pierre Bourdieu mõtted, kes rõhutab, et poliitiline mõtlemine on sageli võimalik alles pärast olelusvõitlust. See heidab huvitavat valgust sotsiaalsetele väljakutsetele, mida räppar ja tema kuulajad peavad igapäevaelus ületama.

Eeskujuks tuuakse veel üks tuntud räppar Eko Fresh, kes käsitleb oma laulusõnades aktuaalseid sotsiaalseid probleeme. Seeliger rõhutab, et nende teemade sügavam käsitlemine jäi dokumentaalfilmist puudu. Mõte haavatavast mehest vahistamismääruste kontekstis toob lõpuks kujutamisse mõned poliitiliselt progressiivsed hetked, hoolimata arvukatest nõrkustest, mida dokumentaalfilm esile tõstab.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et vahistamismääruse dokumentaalfilm ei näita mitte ainult kunstniku elu, vaid kajastab ka keerulisi sotsiaalseid probleeme. Martin Seeligeri kriitilised kommentaarid kutsuvad meid esitatavas sisus lähemalt küsimärgi alla seadma ja teravamaks nägemust sotsiaalsetest reaalsustest, mis selliste narratiivide raamistikku moodustavad. Lisateavet vahistamismääruse muljetavaldava karjääri ja väljakutsete kohta saate lugeda Vikipeediast.