Saksa veinitee: turunduslik riigipööre natside ajastust!

Saksa veinitee: turunduslik riigipööre natside ajastust!

Natsionaalsotsialistid avasid natsionaalsotsialistid 1935. aastal eesmärgiga edendada Pfalzi viinamarjakasvatust. Veinitee idee tuli ühest võõrastemajast ja viidi kiiresti ellu – üleilmsest majanduskriisist ja Prantsuse okupatsioonist tingitud veinitootjate majandusraskuste taustal. Viinamarjakasvatajad kannatasid müügiprobleemide käes ja neil oli sageli keldrites müümata veini. Natsionaalsotsialistid nägid selles võimalust toetada sihipärase reklaami kaudu kohalikku tootmist ja rajada väike veinilinn Bad Dürkheim veinisõprade keskuseks.

Ametlikult tähistatud avamine toimus 19. oktoobril 1935 Bad Dürkheimis, kus 300 sõidukiga pidulik autokolonn tekitas kõmu. Gauleiter Josef Bürckel, veendunud antisemiit, algatas tseremoonia ja nõudis Pfalzi veinikuninganna Trudel Knauberi vastuvõtmist oma sõidukisse. Veinitee ulatub umbes 85 kilomeetrit Silencest Bockenheimi ja lookleb läbi maaliliste veinikülade. 2024. aastal on Neustadt an der Weinstrasse palverännaku teinud juba 105 000 turisti.

Poliitiline taust

Josef Bürckel kasutas piirkonna tuntuks ja veinide müümiseks omal otstarbel nutikalt elanike veini armastavaid hääli. Nädalapikkune kampaania – “Saksamaa viinamarjade ja veini festival” – propageeris kohaliku veini tarbimist. Pidustused hõlmasid paraade, teatrietendusi ja isegi veiniloteriisid, mille tulemuseks oli tõeline veinijoojate mobilisatsioon.

Traditsiooniliselt veinikaubandusega tegelenud juudid kannatasid natside ahistamise all, mis viis paljude juudi veinikaupmeeste väljaastumiseni ja heitis veinitee tegevusele tumeda varju. Ajaloolased märgivad, et paljudes piirkondades, sealhulgas Moseli piirkonnas, oli suurem osa veinikaubandusest juudid. See antisemiitlik kampaania oli nähtav ka missivõistlustel, kus neid veinikaupmehi alavääristati.

Vein kui rahvuslik vara

Natsionaalsotsialistide propagandakanalites propageeriti loosungit “Vein on rahva jook”, et propageerida koduveini ja astuda vastu alkoholivastastele liikumistele. Ajaloolased, nagu Christof Krieger, uurivad, kuidas viinamarjakasvatusest sai natsionaalsotsialismi ajal rahvusliku identiteedi küsimus. Nii tekkis müügi suurendamiseks linnadevahelise veinisponsorluse kontseptsioon.

Esimene veini sponsorlus andis turule uue hoo ja lubas spondeeritud veini müüa ainult teatud piirkondades. Ka veinitarbimisele keskendumine saavutas haripunkti, kui Moseli jõe 180 viinamarjakülas oli vähem kui kümme juudi päritolu veinikaupmeest, mis seab kahtluse alla laialt levinud legendi juutide suurest osalusest veinikaubanduses.

"Saksamaa veinitee" ümber toimuvad sündmused näitavad, kui tihedalt oli veini nautimine põimunud poliitiliste suundumustega. Kuigi teed tõid esile Pfalzi loodusliku ilu, kasutati neid ka suuremahulise poliitilise turunduse vahendina.

Veinide ja põllumajanduse kaudu levitatud rahvuslik identiteet on piirkonna mälus tänaseni. “Saksamaa veinitee” ajalugu ei ole seega lugu ainult veinist, vaid ka Pfalzi rahutu poliitilise mineviku kohta.

Huvilistele ja veinisõpradele on Veinitee külastus mitte ainult teekond läbi maitsvate veinisortide, nagu kuulus Riesling, vaid ka võimalus tutvuda killukesega Saksamaa ajaloost.

Lisateavet “Saksamaa veinitee” ajaloo kohta leiate artiklitest Geo, neustadt-und-nationalsocialism.uni-mainz.de ja Welt.de.