Saarland: Miks kujundas 1955. aasta Saare statuut ajalugu

Saarland: Miks kujundas 1955. aasta Saare statuut ajalugu

Vaevalt on ükski peatükk Saksa-Prantsuse ajaloos nii keeruline kui Saarimaa oma. Mõtteeksperiment Saarimaa hüpoteetilisest arengust, kui elanikkond oleks 1955. aasta rahvahääletusel Saari statuudi poolt hääletanud, tekitab põnevaid küsimusi. Näiteks Saarbrücker Zeitungis ilmunud artikkel tekitab spekulatsioone selle üle, kas Saarimaa võiks olla praegu Luksemburgiga sarnases olukorras, kui sellest oleks saanud Saksamaa Liitvabariigi annekteerimise asemel iseseisvalt hallatav piirkond. Kuid see idee toob endaga kaasa mõningaid raskusi.

Selle oletuse vastased esitavad mitmeid argumente. Oluline on see, et ka teised riigid oleksid esitanud nõudeid ELi institutsioonidele. Lisaks, nagu on hästi teada, oli Luksemburgil rohkem arenguruumi kui tööstuslikul Saarimaal. Kui Saarimaa oleks tekkinud iseseisva üksusena, oleksid seal olnud tolli- ja valuutapiirid, mis eraldanuks selle Saksa majandusimest.

1955. aasta referendum ja selle tagajärjed

Tagasivaade näitab, et Saare statuudi rahvahääletus toimus 23. oktoobril 1955 ja heidab valgust toonastele poliitilistele meeleoludele. Valijad otsustasid selgelt põhikirja vastu: vastu hääletas 423 434 häält (67,71%), vastuvõtmise poolt aga vaid 201 973 häält (32,29%). Üldkokkuvõttes saavutati 96,73% valimisaktiivsus – see on selge märk elanikkonna kõrgest poliitilisest huvist selle ajaloo olulise faasi vastu. Otsust tõlgendati tugeva signaalina, et taasühinemine Lääne-Saksamaaga oli enamuse saarlaste eelistatud tee.

Negatiivsele otsusele järgnes vaid aasta hiljem Saari leping, mis allkirjastati 27. oktoobril 1956. See dokumentatsioon pani paika raamistiku, mille raames Saarimaa liideti Saksamaa Liitvabariigiga 10. liiduriigina 1. jaanuaril 1957. Kogu protsess oli sirgjooneline ja sihikindel, arvestades, kui kaua piirkond oli olnud Prantsuse võimupoliitika varjus.

Kunstlik eraldamine

Seni kuulus Saarimaa elanikkond Baieri ja Preisimaa alla üle 110 aasta. Ajaloosündmused ja ida-lääne konflikt tõid kaasa ala eraldumise Saksamaast ja seeläbi nn “kunstliku” poliitilise ühtsuse loomise Pariisis. Paljud kaasaegsed tunnistajad teatavad, et liiduvabariigi ebakindlus 1950. aastatel ning Bonni ja Saarbrückeni poliitikute valmisolek seda eraldatust kindlustada võtsid arvesse kaugeleulatuvaid ajaloolisi eripärasid.

Saari statuudiga oleks Saarist saanud iseseisev üksus, mis oleks Euroopa administratsiooni all, kuid oleks samal ajal jäänud majandusliitu Prantsusmaaga. See polnud aga saatus, mida enamik saarlasi soovis. Nad on otsustanud, et nad eelistavad olla osa Saksamaa Liitvabariigist, kui jääda nõudlikesse ja ebakindlatesse tingimustesse.

Praegu võib öelda, et Euroopa ühinemist, mis Saare statuudiga oli suunatud, see rahvahääletus ei puudutanud. Pigem on elanike selge tahe koos Saksamaaga õitseda Saarimaa ajaloo põhiosa. Pilk tänasele Saarimaale näitab, et see pole mitte ainult osa Saksamaast, vaid nüüd on ka oluline osa EList.

Mineviku üle mõtiskledes saab selgeks, et Saarimaal, nagu ka paljudel teistel Euroopa piirkondadel, on keeruline ajalugu, mida iseloomustab enesemääratlemise ja kuuluvuse püüdlus. Täna Saarimaale pöördudes mõistame, et ajalugu ei mõjuta minevikust mitte ainult olevikku, vaid näitab ka perspektiive tulevikuks.