Vandalism Watzmanni juures: varjupaik kannatab hävingu all!

Vandalism Watzmanni juures: varjupaik kannatab hävingu all!

Watzmanni hingematvates kõrgustes on loodus meelitanud peale matkajate ka võõraid, kelle tegevus puudutab sügavalt mäepäästeteenistust ja kohalikku kogukonda. Hiljutiste teadete kohaselt leiti Watzmann-Hochecki hädaabivarjendist taas tohutuid kahjustusi. See onn, mis asub 2651 meetri kõrgusel Berchtesgadeni rahvuspargis, on mägironijatele oluline varjupaik ja pakub peavarju ka halva ilma korral. 22. oktoobril avastas mägironija, et varjendi ja avariihoiuruumi vaheline sein on läbi murtud. Kahju, mis on hinnanguliselt 300 kuni 400 eurot, on tingitud vandaalitsemisest, teatab Merkuur.

27. oktoobril tuvastati veel üks vandalismiakt, mille käigus sai taas kahjustada avariihoidla sein. Remondikatse ebaõnnestus keeruliste ilmastikuolude tõttu. Mäepäästeteenistus ja Pidingu piiripolitsei jaoskond paluvad kurjategijate kohta infot telefonil +49 (0) 8651-950-0, kuna sellised teod ei sea ohtu üksnes infrastruktuuri, vaid ka abivajavate mägironijate elusid.

Vandalismijuhtumite arv suureneb

See murettekitav areng ei ole uus. Juba 2025. aasta suvel võeti meetmeid vandalismi ja prügistamise suurenemise vastu. 25. juulil suleti varjupaik osaliselt, et vältida edasisi kahjusid. Mäepäästeteenistus ja rahvuspark on võtnud vastu otsuse suurem kaitseala edaspidi sulgeda, et kaitsta seda edasise hävingu eest. Ööbimine on nüüd võimalik vaid teatud tingimustel, kuna onn toimib ka mägede päästmiseks vajaliku olulise hädaabivarustuse panipaigana, nt. Alpine teatatud.

Kuigi turvakodu jääb hädaolukordades ligipääsetavaks, on edaspidi piiranguid veelgi. Kui hädas ronijaid on liiga palju, saab suurema varjualuse ukse avada hädaabikõne teel. Avariivarjupaiga renoveerimine on plaanis muutunud tingimusi arvestades. Töötamisel on mitmekeelsed sildid, mis teavitavad mägironijaid vajalikest käitumisreeglitest.

Pöördumine mägironijatele

Need ebameeldivad arengud ei tekita mitte ainult küsimusi, vaid näitavad ka, et ümbermõtlemine on vajalik. Mäepäästeteenistus ja rahvuspark pöörduvad tungivalt kõigi mäesõprade poole, et nad võtaksid oma prügi orgu kaasa ja suhtuksid infrastruktuuri austusega. Varjupaik on minevikus päästnud elusid ja selle tähtsa rajatise kaitsmine on igaühe kohustus.

Nagu paljude sarnaste juhtumite puhul, tekib küsimus: kuidas saab juhtuda, et just need kohad, mis pakuvad kaitset ja turvalisust, langevad korduvalt vandalismi ohvriks? Ainult üheskoos suudame tagada, et meie mägimetsad ja onnid on ka tulevikus turvalised varjupaigad.