Piiskopkonna nõukogu arutab kiriku osalust ja reforme!

Piiskopkonna nõukogu arutab kiriku osalust ja reforme!

Möödunud nädalavahetusel toimus Eichstätti piiskopkonna piiskopkonna nõukogu üldkogu ja päevakorras olnud teemad olid keerulised. Keset elavat mõttevahetust ei räägitud intensiivselt mitte ainult kirikus osalemisest ja struktuurimuutustest, vaid ka väljakutsetest, mis kaasnevad seksuaalvägivallaga leppimisega. Sõltumatu tervikliku komisjoni esimees Peter Grimm andis teavet seksuaalse kuritarvitamise vallas tehtud jõupingutuste hetkeseisu kohta – teema, mida Essenist pärit koolikaplan Gregor Lauenburger pidas samuti kiireloomuliseks ja seadis kahtluse alla selle seose kiriku jõustruktuuridega. Selles kontekstis saab selgeks struktuursete muudatuste vajadus turvalisema keskkonna loomiseks.

Ürituse esimest päeva iseloomustas informatiivne mõttevahetus. Esitati arvukalt koguduse nõustamisteenistuste aruandeid, mis käsitlesid inimeste toetamist väga erinevates elusituatsioonides. Teise päeva fookuses oli osalemine. Siin rääkis Roland Schwab töörühmast, mis tegeleb küsimusega, kuidas kirikus osalemist saaks asetada laiemale alusele. Samuti tutvustas ta kavandatava “Piiskopkonna foorumi” põhikirja eelnõu, mis on kujundatud kõigi komisjonide vahelise teabevahetuse keskseks platvormiks.

Struktuurimuudatused ja piiskopkonna nõukogu

Toomkapiitel Michael Alberter kirjeldas piiskopkonna nõukogu kui sinodaalset üleminekuorganit ja selgitas, et selle põhikiri jõustub 1. oktoobril. Sel nädalavahetusel valiti piiskopkonna nõukogusse ka neli piiskopkonna nõukogu delegaati: Eva Gottstein, Renate Großhauser, Albert Pfaller ja Roland Schwab. Piiskopkonna foorumi eesmärk on aidata kaasa kiriku struktuurimuutustele ning edasise arengu ajakava saab kasutada eesseisvateks väljakutseteks paremaks valmistumiseks.

Arutelude keskseks teemaks oli mõtisklus enda võimustruktuuri üle kirikus. Lauenburger juhtis tähelepanu paljudes kogukondades valitsevatele monarhistlikele joontele otsustusprotsessis. Otsused taanduvad sageli preestri või piiskopi isikule, mida võib paljude jaoks pidada eeliseks, aga ka takistuseks. Avatus kriitikale ja dialoogivõimalus on tõelise osalustunde tekitamiseks hädavajalikud, ütleb Lauenburger. See kajastub ka seksualiseeritud kuritarvitamisega seotud sügavates probleemides, mis on sageli otseselt seotud võimu kuritarvitamisega, nagu näitab Deutschlandfunk.

Seksuaalse vägivallaga tegelemine

Saksamaal on katoliku vaimulike seksuaalse vägivalla küsimust käsitletud juba üle 15 aasta, kuid reaktsioonid on piiskopkondade lõikes erinevad. Kuigi mõnes piiskopkonnas on selle probleemi lahendamisel edusamme tehtud, ei ole teistes piirkondades kõikehõlmavaid meetmeid. Seda ilmestab näiteks Kölni peapiiskopkond, kus algselt hoiti aruannet saladuses, mis tõi kaasa konflikti väärkohtlemise ohvritega. Rahvusvahelised näited, nagu ulatuslik uurimine Prantsusmaal, näitavad samuti, et surve kirikule tegutsemiseks kasvab, samal ajal kui selle usaldusväärsus on tõsiselt kahjustatud.

Nende väljakutsete kontekstis saab selgeks, et olulised pole mitte ainult juba tehtud edusammud, vaid ka tahe muutuda ja kogudusesisene võrgustunud dialoog. Piiskopkonna nõukogu astus üldkogul sammu selles suunas ning pühendunud arutelud näitavad, et kirikus on tugev vajadus uue osalus- ja osalusvormi järele.