Emotsioonid demokraatias: kuidas need meie ühiskonda lõhestavad!

Emotsioonid demokraatias: kuidas need meie ühiskonda lõhestavad!

2. novembril 2025 toimus Hainbergi kliiniku saalis Hersfeld-Rotenburgi Tulevikuakadeemia põnev foorum. Selle ürituse „Kaitsev demokraatia” teema ei olnud midagi muud kui meediahariduse ja sotsiaalsete institutsioonide mõju meie ühiskonna polariseerumisele. Arutelu juhtis Kasselist pärit emeriitprofessor prof dr Ernst-Dieter Lantermann loenguga “Mõtluse kapitulatsioon ülekoormatud ühiskonnas – kui mõtlemine ja tegutsemine satuvad äärmuslike tunnete juhtimise alla”.

Üle 80 külalise, sealhulgas üliõpilased ja pühendunud kodanikud, olid eelnevalt kogunenud teemade ümber, kuidas säilitada usaldust ja mõistust üha emotsionaalsemaks muutuvas maailmas. Lantermann ei valgustanud mitte ainult seda, kuidas toime tulla ebakindlusega, vaid ka identiteedi otsimise väljakutsetega tänapäevastes sageli ülekaalukates elutingimustes. Eriti huvitav oli tema viide “külma” ja “kuuma” mõtlemise erinevusele ning sotsiaalmeedia rollile selles. Need platvormid õhutavad Lantermanni sõnul äärmuslikke emotsioone ja ohustavad tajutud tõdede kaudu ratsionaalsust, nagu teatab Hersfelder Zeitung.

Õpilaste osalemine ja emotsionaalsed probleemid

Osalejad Democracy AG-st Obersbergi mudelikoolis, nagu Zoé Fischer ja Lucy Landefeld, andsid oma panuse ka üritusele, käsitledes emotsionaalseid teemasid kooli kontekstist. Joachim Lindner ja Andrea Budde rõhutasid rühmateraapia olulisust, koolidirektor Karsten Vollmar aga käsitles noorte raskusi tõe ja tegelikkuse eristamisel. Publikule lisandusid pühendunud üliõpilase Aaron Wildi mõtisklused, kes tõid esile emotsionaalne argumentatsioon poliitilistes aruteludes.

Lantermanni väljakutse kohalolijatele oli selge: demokraatia ja poliitilise diskursuse emotsionaliseerumist tuleb tunnustada ja positiivsetesse suundadesse suunata. See võib juhtuda sotsiaalsete institutsioonide aktiivse rolli kaudu, mis suudavad rahuldada kodanike emotsionaalseid vajadusi mitte ainult kriisiaegadel, vaid ka igapäevases kodanikuhariduses.

Sotsiaalmeedia ja selle kahekordne roll

Meediahariduse kontekstis ei saa tähelepanuta jätta ka sotsiaalmeedia mõju, eriti kui arvestada viimaste aastakümnete arenguid. Sotsiaalmeedia on muutunud populaarseks alates aastatuhande vahetusest, võimaldades kasutajatel sisu ja võrku luua ja jagada. Siiski on pingepiirkond: kuigi sotsiaalmeedia võib soodustada poliitilist mobilisatsiooni, hoiatavad kriitikud ühiskonna killustatuse eest. Föderaalse Kodanikuhariduse Agentuuri artikli kohaselt on nende platvormide kasutuses suured erinevused. 14–29-aastaste hulgas kasutab 88% sotsiaalmeediat kord nädalas – see näitab selgelt nende keskset rolli poliitilises tajumises, eriti 2021. aasta föderaalvalimiste kampaanias esimest korda valijate seas.

Sellegipoolest jääb õhku küsimus, kuidas saaks kultuuri- ja sotsiaalvaldkondi kokku viia. Väljakutse seisneb meediapädevuse edendamises ning sotsiaalmeedia poliitilise sisu reguleerimises ja jälgimises. Suurem haridus ja vastutus võiks aidata kodanikel kujundada poliitilisi arvamusi. Lantermanni märkustest tulenev oluline arusaam ei ole demokraatia emotsionaalse diskursuse demoniseerimine, vaid pigem selle aktiivne kujundamine.

Üldiselt näitab foorum, et on vaja kiiresti käsitleda äärmuslikke emotsioone ja nende mõju demokraatiale. Kõigi põlvkondade aktiivne osalemine on poliitilises diskussioonis mõistuse säilitamiseks hädavajalik.