Lindwedeli vald karistas: 12 500 eurot hüvitist pärast vihmavee äravooluõnnetust!

Lindwedeli vald karistas: 12 500 eurot hüvitist pärast vihmavee äravooluõnnetust!

Kohtuotsusel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed omavalitsuste vastutusele teede infrastruktuuriga tegelemisel. Celle kõrgem ringkonnakohus otsustas 8. juulil 2025, et Lindwedeli vald peab tasuma kõndijale valu- ja kannatushüvitist summas 12 500 eurot. Hageja, 27-aastane koerasõber, vigastas end 2020. aasta septembris, kui kõndis üle kaevukaane, mis purunes ootamatult küljele ja mille tõttu ta kukkus drenaažišahti. Tagajärjeks olid valusad vigastused, sealhulgas põlvekedra murd.

Lindwedeli vald püüdis esialgu keelduda valu ja kannatuste hüvitise maksmisest. Esimesel juhul võitis ta ka Verdeni piirkonnakohtus, väites, et kaevukaaneid kontrolliti regulaarselt. Kuid kõrgem ringkonnakohus lükkas selle argumendi tagasi ja tegi selgeks, et omavalitsus peab tõendama, et materiaalseid defekte või ebapiisavat hooldust ei esinenud. Kuna kahjustatud kaevu kate oli vahepeal utiliseeritud, polnud hindamine enam võimalik.

Vastutus ja ohutusnõuded

Samuti leidis kohus, et imbšaht kuulub vastutusseaduse alla ja seetõttu vaadeldakse seda kui ohtlikku rajatist. Vald ei suutnud tõestada, et õnnetus juhtus vääramatu jõu tõttu. Huvitaval kombel kahtlustas kogukond, et tundmatu oli kaevukaane tahtlikult välja kaevanud, kuid seda ei suudetud tõestada. Kohtuotsuse põhjendustes toodi välja ka, et vallapoolne sademekanalisatsiooni turvalisus oli ebapiisav, mis tõi kaasa kõrge kahjunõude.

Lisaks 12 500 euro suurusele hüvitisele tuleb Lindwedeli vallal tasuda ka umbes 4400 eurot saamata jäänud töötasu ning majapidamis- ja õigusabikulude hüvitamiseks. See summa määratakse kindlaks, võttes arvesse isiklikke ja ametialaseid tagajärgi hagejale, kes oli mitu kuud haiguslehel.

Pilk varasematele kohtuotsustele

Sarnased juhtumid ilmestavad liiklusohutuskohustuste olulisust kogukondade jaoks. Hammi kõrgema ringkonnakohtu otsus näitab, et tee äravoolukate, mille pilu laius vastab kehtivatele DIN-standarditele, ei kujuta endast põhimõtteliselt parandusmeetmeid vajavat ohutsooni, kui see on jalakäijatele nähtav. Sel juhul arutati aga nähtavuse ja tegeliku ohu tasakaalustamist, mis rõhutab taaskord kogukondade vastutust asjakohaste ohutusabinõude rakendamisel.

Lindwedeli otsus võib viia selleni, et teised omavalitsused peavad sellise infrastruktuuri kontrollimisel ja hooldusmeetmetes rangemad olema. Võib öelda, et selle teemaga seoses ei kerki lauale mitte ainult juriidilised, vaid ka moraalsed küsimused: kui suure turvalisuse saavad ja peavad omavalitsused oma kodanikele tagama? Silmad on omavalitsustel!