Dijoni vang ründab valvureid: vigastused ja nördimus!
3. novembril 2025 rünnati Maison d'arrêt de Dijonis toimunud sekkumise ajal nelja valvurit. Vangil on vaimse tervise probleeme ja ta on isoleeritud. Ametiühingud nõuavad tagajärgi.

Dijoni vang ründab valvureid: vigastused ja nördimus!
Esmaspäeval, 3. novembril 2025 toimus Maison d’arrêt de Dijonis häiriv juhtum, kui vang ründas nelja valvurit. Kinnipeetav oli varem kahtlustavalt käitunud, mistõttu otsustati ta teise kambrisse kolida. Selle keeldumise tulemuseks oli vägivaldne vaidlus, mis pani kinnipeetava "raevukasse meeletusse", nagu teatas ametiühing FO Pénitentiaire. Rünnak toimus vangla naiste ruumides, samal ajal kui valvurid sekkusid olukorra leevendamiseks.
Juhtunus neljast viga saanud töötajast kolm tuli erakorraliselt toimetada CHU de Dijoni. Üks valvur sai isegi ninaluumurrud, teine aga hüppeliigese väänamise. Lisaks sai kolmas kolleeg kergemini vigastada. Vigastatud kolleegi toetamiseks ja vägivaldse kinnipeetava ohjeldamiseks oli vaja täiendavate valvurite, sealhulgas meeskolleegide lähetamist.
Reaktsioonid ja nõudmised
Ametiühing FO Justice pooldas kindlalt kinnipeetava ranget karistamist ja kutsus teda pärast distsiplinaarkaristust kiiresti teise vanglasse üle viima. Selge on see, et vigastatud valvureid üksi ei jäeta. Vangla juhtkond seisab mõjutatud töötajate selja taga ja teatas, et algatab 48 tunni jooksul distsiplinaaristungi. Edasiste kohtumeetmete võtmiseks teavitati ka Dijoni prokuratuuri.
Asjaolud, mis selle juhtumini viisid, on murettekitavad: ekspertide sõnul põevad paljud vanglas viibivad kinnipeetavad psüühikahäirete all, mis sageli põhjustavad vägivallategusid ja enesevigastusi. Praegused aruanded näitavad, et vähemalt iga kolmas vang on mõjutatud. Vanglasüsteemi tegelikkus ja vaimuhaigete vangide ebapiisav kohtlemine kujutavad endast suurt väljakutset Deutschlandfunki kultuur selgitas. Tihti ei ole kinnipeetavatel vajalikku tuge ja abipersonal on ülekoormatud.
Mõju personalile
Küsimärgi alla seatakse ka vanglatöötajate käekäik. Mõjutatud töötajatele peaks olema kättesaadav psühholoog, et nad saaksid intsidendi tagajärgedega paremini toime tulla. Kaalul pole mitte ainult kinnipeetavate turvalisus, vaid ka nende töötajate heaolu, kes igapäevaselt selliste ekstreemsete olukordadega kokku puutuvad.
Kokkuvõttes tuleb kiiresti üle vaadata nii turvameetmed kui ka kinnipeetavate tervishoid. Arvestades meetmeid, mida tuleb sarnaste intsidentide ärahoidmiseks rakendada, on selge, et nii personali kui ka vangide kaitsmiseks on vaja vanglasüsteemi endas põhimõttelisi parandusi.