NRW vähendab põgenike kohti: mida see omavalitsustele tähendab?

NRW vähendab põgenike kohti: mida see omavalitsustele tähendab?

Nordrhein-Westfalenis astutakse märkimisväärne samm pagulaspoliitikas: osariigi valitsus otsustas vähendada pagulaste majutuskohtade mahtu 41 000 koha pealt 35 000 kohale. Sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed pagulaste majutamisele piirkonnas. Ministeerium plaanib edaspidi aktiivselt reserveerida 28 000 kohta, samas jäetakse reservi veel 7000 kohta. See juhtub kontekstis, kus kesksete majutusasutuste täituvus on ligikaudu 44% ja esialgsetes vastuvõtukeskustes ligikaudu 19%. NRW vastutab praegu kokku 53 sellise rajatise eest, kuhu pagulased algselt majutatakse, enne kui neid saab munitsipaal- või munitsipaalmajutustesse viia. [Welt] teatab, et see vähendamine ei tohiks omavalitsustele suuremat koormust kaasa tuua.

Keskne roll selles on Kölni linnaosa valitsusel, kes vastutab Kölni rajoonis põgenike riiklike majutuskohtade toimimise ja ehitamise eest. See hõlmab nii esmase vastuvõtu rajatisi (EAE), kus toimub pagulaseks registreerimine ja tervisekontroll, kui ka keskseid majutusasutusi (ZUE). Need CTU-d on eriti olulised haavatavate inimeste, näiteks puuetega inimeste või üksi reisivate naiste eest hoolitsemisel. Haldus- ja järelevalveülesannete eest vastutavad sellised organisatsioonid nagu Saksa Punane Rist, Malta abiteenistus ja muud abiorganisatsioonid. [Kölni rajoonivalitsus] teatab, et enne uue majutuskoha rajamist tuleks linnaga konsulteerides alati toimuda teabeüritus.

Varjupaigataotluste tagasilükkamine

Nende otsuste tegemise keskkonda iseloomustab varjupaigataotluste märkimisväärne vähenemine. Kui 2023. aastal esitati Nordrhein-Westfalenis üle 67 000 varjupaigataotluse, siis 2024. aastal langes see arv üle 45 000, mis on ligikaudu kolmandiku võrra vähem kui aasta varem. Seda arengut on võimalik jälgida ka üleriigiliselt: varjupaigataotluste arv langes ligi 330 000-lt 2023. aastal ligi 230 000-le aastal 2024. [Statista] rõhutab, et see ei tulene mitte ainult varjupaigamenetluse muutumisest, vaid ka geopoliitilistest asjaoludest, mis on sundinud paljusid inimesi oma kodudest lahkuma.

Huvitaval kombel on näha, et ligikaudu 82 protsendil Saksamaal elavast ligikaudu 3,3 miljonist kaitset taotlevast inimesest on praegu tunnustatud kaitsestaatus. See arv on alates 2007. aastast kasvanud üle seitsme korra ja näitab integratsiooniprotsesside keerukust. Integratsiooniprotsess võib kesta aastaid ja kujutab endast väljakutseid nii pagulastele kui ka ühiskonnale. Varjupaigamenetlused puudutavad sageli eelkõige noori ja naisi, kusjuures enamik taotlejaid on islami päritoluriikidest pärit noored mehed.

Selles mõttes jääb pagulaste ja nende majutamise küsimus Saksamaal keskseks poliitiliseks küsimuseks. Nordrhein-Westfaleni arengud on seetõttu väga olulised – mitte ainult põgenike endi, vaid ka omavalitsuste ja ühiskonna jaoks tervikuna. Põnev on näha, kuidas lähikuudel kujuneb suutlikkuse tasakaal ja pagulaste lõimumine.