Kasvav kasutuselevõtt: Heilbronni tuletõrje võitleb tarbetute häirete vastu!

Kasvav kasutuselevõtt: Heilbronni tuletõrje võitleb tarbetute häirete vastu!

Heilbronni piirkonna vabatahtlikud tuletõrjeosakonnad on hiljuti registreerinud lähetuste arvu märkimisväärse kasvu. Keskmiselt paigutatakse vägesid üle kaheteistkümne korra päevas, mis teeb üha enam murelikuks mitte ainult tuletõrjujad, vaid ka vastutajad. Kogenud tuletõrjuja ja Heilbronni piirkonna tuletõrjeühingu auesimees Reinhold Gall on kriitiline selliste operatsioonide suhtes, mis sageli ei kuulu tuletõrje pädevusse. Galli hinnangul on umbes 20–30 protsenti hoiatustest mittevajalikud. Tavalised tööd, nagu okste puhastamine pärast kerget tormi või mahakukkunud teisaldatavate tualettide koristamine, kulutavad ressursse ja aega, mida saaks mujal paremini kasutada. Eriti plahvatusohtlikud on aga sagedased naftajälgede kõrvaldamise operatsioonid, nagu hiljuti juhtus Obersulmi tuletõrjeosakonnaga, kuhu kutsuti kahe nädala jooksul selliste juhtumite juurde viis korda. Need toimingud pole mitte ainult keerulised, vaid sageli ka juriidiliselt ebaselged, sest tavaliselt lasub vastutus naftajälgede eemaldamise eest teedeehitusasutustel, st föderaal-, osariigi-, ringkonna- või omavalitsusel.

Gall kritiseerib tõsiasja, et tuletõrjet teavitatakse hädaabikõnede majutamiseks, mille eest vastutab tavaliselt teenusepakkuja. See ei ole mitte ainult ebatõhus, vaid võib tekitada probleeme ka tuletõrjujate tööandjatega, kes on tuletõrjeseaduse alusel kohustatud häirekõnedel osalema. Olukorra parandamiseks kutsuvad tuletõrje ja juhtimiskeskused üles enne päästeteenistuste teavitamist hädaolukordadest täpsemalt uurima. Avalikku teavitamist peetakse ülioluliseks, et teavitada helistajaid pisitoimingute võimalikest kuludest.

Majanduslikud aspektid

Kuid mitte ainult operatsioonid ise ei valmista ekspertidele peavalu, vaid ka sellega seotud kulud. Tuletõrje tegevuse kulud kannavad reeglina omavalitsused; Teatud juhtudel, nagu naljakõned või väga hooletu käitumine, võidakse need siiski edasi anda vastutavale isikule. Näiteks võib helistajatelt nõuda tasu, kui hädaolukorda pole. Kulud võivad olenevalt operatsiooniliigist oluliselt erineda ja on sageli sooja sööki väärt – näiteks Berliinis on tuletõrjeühingu tööminuti tasud 4,70 eurot, kraanaautod maksavad aga 11,70 eurot.

Seetõttu on omavalitsustel rahaline koormus, mida ei saa eirata. Sageli ei teavitata helistajaid, kes teavitavad tuletõrjet pisematest muredest, nagu keldritest vee eemaldamine või kergete õlijälgede puhastamine, võimalikest kuludest. Mõned saatsid isegi tuletõrje minema, kui neile kuludest teatati. See näitab, kui oluline on teadvustada hädaabinumbrite õiget kasutamist ja julgustada elanikkonnas mõtlema.

Selgitage kohustusi

Teine probleem, mis operatsioonide käigus esile kerkib, on ebaselgus vastutuse osas, eriti mis puudutab naftareostuse likvideerimist. Näiteks Schleswig-Holsteinis vastutab teedeehituse ja transpordi riigiamet (LBV.SH) föderaalteede eest, samas kui ehitustehased või tuletõrjeosakonnad võtavad vajalikke meetmeid munitsipaalteede jaoks. Need ebaselged kohustused võivad viia selleni, et tuletõrje kutsutakse ebaproportsionaalselt sageli välja toiminguteks, mis ei kuulu nende põhiülesannete hulka. Seetõttu peetakse tegevussoovitust nende kohustuste selgitamiseks kasulikuks nii hädaabiteenistuste leevendamiseks kui ka avalike ressursside tõhusamaks kasutamiseks.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades seisab tuletõrje silmitsi väljakutsega koondada oma väärtuslik aeg ja energia tõelistele hädaolukordadele – sest iga minut loeb, kui kaalul on inimelud. SWR teatab, et operatiivtaktika tulevik sõltub elanikkonna mõtlemise muutumisest. Jääb üle loota, et nii helistajad kui ka kogukond tegelevad lähikuudel intensiivsemalt hädaabinumbri 112 kriitiliste probleemidega.

Ikka ja jälle näidatakse, kui oluline on näha tuletõrjes mitte ainult jõudu hädaolukordades, vaid ka osana suuremast turvalisust ja korda tagavast kogukonnast. Hädaabikõnede avalik aktsepteerimine ja õige kasutamine on kõigi ühine mure.