Kunst sõja varjus: Mannheimi kunstnik raporteerib Teheranist

Kunst sõja varjus: Mannheimi kunstnik raporteerib Teheranist

Ajal, mil pealkirjades domineerivad konfliktid ja hirm, tõmbavad tähelepanu lood lootusest ja vastupanust. Mannheimi loominguline meel Mehrdad Zaeri on tihedas kontaktis olukorraga Iraanis, kus olukord on Iisraeli rünnaku ees pingeline. Tema sõber Shirani, kes elab Teherani kõrghoonete linnaosas Ekbatanis, kirjeldab meilides hirmuäratavaid asjaolusid, mille all tema ja tema ümber olevad inimesed kannatama peavad. Ta räägib rõhuvast kuumusest, pidevast hirmust ja plahvatustest, mille heli on õudusunenägu jaoks kohane. Stsenaristi ja ajakirjanikuna töötav naine mõtiskleb ka sunniviisilise lahkulöömise üle usulisest vanematekodust ning tungivast murest oma sõprade ja pere pärast.

"See on väljakannatamatu," kirjutas ta 14. juuni kirjas. Samas sõnumis kirjeldab ta, kuidas tema ja ta sõber S. lamavad öösel hirmunult ärkvel ja kuulevad lööke. Kuigi vanemad õhutavad teda põhja põgenema, ei taha Shirani oma armastatud Teheranist lahkuda, isegi kui tema olukord seda nõuab. Ta kavatseb oma asjad pakkida, kui surve ja hirm tema ümber kasvab. Kaks päeva pärast esimest kirja võttis ta oma sõbra kassi, kes lahkus linnast, et teda aidata. "Kriisi ajal koos elamine on keeruline," ütleb Shirani, kui ta püüab leida sisemist rahu, juhtides enda ümber valitsevat kaost. Mehrdad Zaeri kinnitab neid tundeid ja juhib tähelepanu sellele, et paljudel iraanlastel on ambivalentne arusaam: lootus režiimivastastele rünnakutele koos surmahirmuga võimalike tagajärgede ees. [SWR] sõnul on Iraani rahvas sattunud kahe rinde vahele: kas nad võitlevad oma riigi rõhuvate jõudude vastu või püüavad põgeneda õuduse eest.

Kirjanduslikud hääled Iraanist

Mis toimub kirjanduses? Selle küsimuse esitas endale tunnustatud poeet ja Iraani kaasaegse kirjanduse ekspert Gerrit Wustmann. Ta märgib, et meedia nõudlus poliitiliste sündmustega seotud kirjandusteoste järele kasvab. Hoolimata tsensuuri ja poliitilise surve takistustest on loominguline stseen edukas, eriti naiste jaoks. Wustmann soovitab avastada ajakirja “seal – kaasaegse pärsia kirjanduse lugemissari”, mis esitleb muljetavaldavaid lugusid, millel on sageli kafkalik või sürreaalne iseloom. Üllataval kombel olid üle 90 protsendi esitatud töödest naisautorid, mis demonstreerivad tugevat naishäält Iraani kirjanduses.

Selles kontekstis ei saa mainimata jääda ka Mehrnousch Zaeri-Esfahani looming. Tema autobiograafilised lood peegeldavad diasporaa valuläve, ehitades samal ajal silda kodumaale. Tema raamat “33 Arches and a Teahouse” käsitleb reisimise tunnet ja pidevat identiteeti loovate struktuuride otsimist. Romaanis, mis lõpeb kummitava lausega: "Olen Isfahanist pärit palverändur ja minu palverännak oli leida vabadust ja rahu," seob ta enda loo paljude iraanlaste kollektiivse saatusega. See ei juhtunud mitte ainult ajatolla Khomeini ajal toimunud kultuurirevolutsiooni traumade tõttu, vaid ka tema perekonna põgenikekogemuste tõttu 1980. aastatel. Tema töö käsitleb ka vabaduse ja sisemise rahu lakkamatuid küsimusi, mis on olulised mitte ainult tema, vaid ka paljude tema kaasmaalaste jaoks, nagu [HSE] ja [Deutschlandfunk Kulturi] raportid ilmekalt näitavad.

Kirjaniku ettelugemine Heidelbergi haridusülikoolis 7. juulil kell 18.30 tasuta sissepääsuga tõotab lisaks kirjanduslikule inspiratsioonile ka sügavamat sissevaadet Iraani identiteedi keerulistesse kihtidesse.