Palmer võitleb grafiti vastu: Tübingeni info eest 5000 eurot!

Palmer võitleb grafiti vastu: Tübingeni info eest 5000 eurot!

Tübingenis lööb laineid loata grafiti laine. Linna parteitu linnapea Boris Palmer on korduvalt väljendanud oma pahameelt illegaalsete pritsimistööde sagenemise üle. Eriti pärast seda, kui värskelt kujundatud alalt Europaplatzi rajatiste pargis avastati uued grafitid vahetult enne selle avamist, tunneb Palmer, et on sunnitud reageerima solvavalt. Ühes Facebooki postituses kirjeldab ta graffitit kui "kahjurit" ja kutsub üles neid tegusid ühiskonna poolt ebaseaduslikuks tunnistama. Palmeri sõnul toovad lagunenud avalikud rajatised kaasa märgatava sotsiaalse lagunemise. Selle vastu on ta juba pakkunud pritsimeeste info eest 5000 euro suurust preemiat, mis rõhutab tema sõnumi kiireloomulisust. Linna eelarvet kannatab grafiti eemaldamise kõrge hind, mis tähendab, et muudeks olulisteks ülesanneteks napib vahendeid.

Veel üks fookuspunkt on graffiti kiri kesklinnas, eriti Neckari saare plataani avenüül. Siin ei mõjuta mitte ainult puid, vaid ka ajaloolisi hooneid, nagu kollegiaalkirik, raekoda ja ülikooli uus auditoorium. Palmer kutsub kodanikke üles sellistest kuritegudest viivitamatult politseile teatama. Ta viitab hädaabinumbrile 110, mida saab kasutada teo toimepanijate jälgimisel. Tänavu on juba mitu pritsimeeste kinnipidamist olnud, mis näitab, et linnaühiskond reageerib. Palmeri jaoks ei ole need teod lihtsalt häirimine, vaid ahistamine, mis käib käsikäes ilmse austuse puudumisega ajaloo säilitamise vastu.

Avalikkuse reaktsioon ja tekkivad arutelud

Olukord tekitab küsimusi ka grafiti sotsiaalsete tähenduste kohta. Kuigi Palmer tajub seda kuritegeliku käitumisena, ei saa sotsiaalses arutelus eitada, et grafitit tunnustatakse paljudes kontekstides ka kunstivormina. Akadeemilises diskussioonis vaadeldakse grafitit sageli kuritegevuse sümbolina, mida vaadeldakse ka kriminoloogia vaatenurgast. Graffiti pihustajate tavad seisavad ebaseaduslike tegude ja kunstilise väljenduse vahel, mida rõhutatakse erinevates diskursustes, näiteks artiklis Akadeemiline ringkond kirjeldab.

Palmer on probleemiga intensiivselt tegelenud ja kasutab oma sotsiaalmeedia kanaleid probleemile tähelepanu tõmbamiseks. Tema kibedat suhtumist illustreerib tema postitus – “AGAB (All Graffitiers are Bastards)”. Pritsimeeste ringkondades nähakse sellist avalikku kriitikat sageli ajendina tegevust jätkama. Palmer jääb siiski vankumatuks ja nõuab elanikkonna laialdast toetust võitluses üha laiemalt leviva grafiti nähtusega. Loodetakse, et ühiste jõupingutustega suudetakse avaliku ruumi lagunemine peatada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tübingenis käib tõsine võitlus oma avalike ruumide säilitamise nimel. Boris Palmeri üleskutse tundub kiireloomulisem kui kunagi varem, kuna grafiti eemaldamise kulud kujutavad endast linnale märkimisväärset koormust ja võivad kiiresti viia rahalise kitsikuseni, mida paljud linnad praegu kogevad.

Lisateavet selle kohta, kuidas graffitit ühiskonnas tajutakse, saavad huvilised heita pilgu ka selle teema põhjalikule analüüsile Akadeemiline ringkond viskama.