Kolju tagasitulek: Göttingen austas Marshalli saari pärast 110 aastat!

Kolju tagasitulek: Göttingen austas Marshalli saari pärast 110 aastat!

Göttingenist on uudiseid, mis heidavad paljude jaoks valgust koloniaalajaloo tumedale peatükile. 7. oktoobril 2025 tagastab Göttingeni ülikool Marshalli Saarte Vabariigile neli pealuud. See tagasitulek on osa uurimisprojektist, mis tegeleb intensiivselt koloniaalkontekstist pärit inimjäänustega. Valju NDR Nende pealuude üleandmise algatas 1913. aastal Saksa koloniaalvalitseja Hamburgi etnoloogiamuuseumisse, enne kui need viidi 1950. aastatel üle Göttingeni kogudesse.

Mis on selle tagasituleku taga? Ajaloolane Holger Stoecker ja tema pühendunud meeskond on mitu aastat töötanud uurimisprojektiga “Inimese säilmed koloniaalkontekstist”. Selle projekti eesmärk on uurida ülikooli kogudes hoitavate üle 1000 inimjäänuste ajalugu ja päritolu. Fookuses on nii Johann Friedrich Blumenbachi koljukollektsioon kui ka antropoloogilised kogud, mis pärinevad erinevatest koloniaalkontekstidest. ::uurimiste tulemusel on juba mõned Palau ja Marshalli saarte vabariigid tagastatud ning kõiki aktsiaid pole tagastatud.

Uurimustöö ajaloo töötlemiseks

Jällegi Kultuuriväärtuste kaotsiminek aruannete kohaselt uurib projekt inimsäilmete päritolu kogudes, mis koguti ajavahemikul 1880.–1930. aastatel Hamburgi tollases etnoloogiamuuseumis. Üllataval kombel anti osa sellest kollektsioonist 1950. ja 1960. aastatel üle Göttingeni ülikoolile, kuid mitte kõik. Projekti lõpus toimuvas töötoas arutatakse tulemusi päritoluriikide ekspertidega.

Göttingeni ülikoolil ei ole praegu projekti jätkamiseks vahendeid ning uurimisprojekt “Human Remains from Colonial Contexts” lõpeb 2025. aastal. Sellegipoolest on tagasipöördumise nõudeid juba Austraaliast, Palault ja Namiibiast. See näitab selgelt, et edasise töötlemise ja diskussiooni järele on suur vajadus, mida teadlased peavad stimuleerima.

Vastutuse teed

Põhjalik päritoluuuring, nagu näiteks Päritoluuuringute töörühm ei käsitle mitte ainult kogude ja esemete päritolu, vaid seob neid ka Saksamaa koloniaalminevikuga. Rõhk on pandud koostööle päritolukogukondade ja asjaomaste ametiasutustega, et luua uusi lugupidavaid suhteid muuseumide ja mõjutatud isikute järeltulijate vahel.

Need on olulised sammud, mida ülikoolid ja muuseumid astuvad, et heita valgust koloniaalajaloo varjukülgedele ja täita sellega kaasnevat vastutust. Jääb üle loota, et edasiste tagasitulekute ja uurimistööga leiavad veel paljud minevikulood tee tagasi oma päritolupaikadesse.