Õigeksmõistmine 34 aasta pärast: varjupaigakodule suunatud süütamine jääb karistamata!
1991. aastal Saarlouis's toimunud süütamises hukkus varjupaigataotleja; BGH on nüüdseks kinnitanud kaaskohtualuse õigeksmõistmise.

Õigeksmõistmine 34 aasta pärast: varjupaigakodule suunatud süütamine jääb karistamata!
Föderaalne kohus (BGH) kinnitas sensatsioonilises kohtuasjas mehe õigeksmõistmise, keda süüdistati mõrvale kaasaaitamises ja mõrvakatses seoses Saarlouis’ asüülitaotlejate kodu süütamise rünnakuga. Kuidas Lesseniel teatas, et föderaalprokuratuuri kaebus otsustati tagasi lükata. See tähendab, et Koblenzi kõrgema piirkonnakohtu otsus jääb õiguslikult siduvaks.
1991. aasta septembris toimunud süütamisrünnak nõudis 27-aastase Ghanast pärit varjupaigataotleja Samuel Yeboahi elu. See traagiline juhtum tähendas, et mõned majaelanikud suutsid end päästa, kuigi mõned said raskeid vigastusi. Kurjategija ise mõisteti süüdi alles 2023. aastal ning sai kuue aasta ja kümne kuu pikkuse nooruskaristuse. See kohtuotsus jõustus 2024. aasta jaanuaris. 1990. aastatel toimunud juurdlused katkestati aga esialgu ilma märkimisväärsete tulemusteta, kuni 2007. aastal jätkati menetlust pärast kurjategija ülestunnistust.
Ebapiisavad tõendid kaasaaitamise kohta
Praeguses asjas süüdistati vägivallatseja endist sõpra mõrvale kaasaaitamises 20 juhul, sest väidetavalt motiveeris ta ründeõhtul vägivallatsejat oma ütlustega. Kuigi föderaalprokuratuur nõudis kuue ja poole aasta pikkust vanglakaristust, otsustas Koblenzi kõrgem ringkonnakohus, et olemasolevatest tõenditest ei piisa süüdimõistmiseks. Eelkõige ei suudetud tõendada tahtlust, et kohtualune oleks aktiivselt õhutanud süüdlast toime panema süütamist, mis viis lõpuks tema õigeksmõistmiseni. FAZ rõhutab, et ka selle juhtumi väga pikale veninud õigusvaidlus on lõppenud.
Ja ometi jääb mälestus sellistest juhtumitest valusalt aktuaalseks. Poliitiliselt motiveeritud kuriteod põgenike majutuse vastu sagenevad Saksamaal murettekitavalt. Vastavalt aruandele taz 2024. aasta numbrid tõusid 218 juhtumini, mis on 51 juhtumit rohkem kui aasta varem. Nende hulgas oli 28 vägivallaakti, milles sai vigastada 14 inimest, sealhulgas laps.
Poliitilise retoorika ja selliste tegude sagenemise kombinatsioon jätab paljud inimesed murelikuks. Süütamisrünnakuid on olnud juba varem, näiteks 2024. aasta juunis Baieris, kus kahtlustatav paremäärmuslane ründas varjupaigakodu. Tundub, et teod ei suurene mitte ainult, vaid ka jõhkrus, mis rõhutab tungivat vajadust ennetavate meetmete järele ja sotsiaalse teadlikkuse suurenemise järele.
Kokkuvõttes jääb üle tõdeda, et Saarimaa õigeksmõistmine tõstatab keerulise küsimuse, mis ulatub kohtute piiridest palju kaugemale. Arvamuste konkurents varjupaigataotlejatega toimetuleku kohta ja ühiskonna üksikute rühmade kasvav valmisolek vägivalda kasutada on väljakutsed, millest tuleb üle saada.