Bad Segeberg mälestab komistuskividega: mälestusmärk

Bad Segeberg mälestab komistuskividega: mälestusmärk

Natsionaalsotsialistliku mineviku tumedate peatükkidega leppimisel on Bad Segebergis palju kohata. Pilk ajalooraamatutesse näitab, et pikka aega valitses rohkem vaikust kui valgustatust. 1980ndatel ja 90ndatel jälgis autor Axel Winkler, kui trükitud oli juudi kaaskodanike tagakiusamine. Ajavahemikul 1933–1945 suurendasid Kolmanda Reichi kuriteod paljude inimeste saatust, kes olid vägivaldselt elust rebitud.

Eriti tähelepanuväärne on Winkleri ja Hans-Werner Baurycza pühendumus, kes avaldasid aastatel 2021–2025 ulatusliku 16-köitelise sarja natsionaalsotsialismi teemal. See on keskne punkt praeguses ümberhindamises, mis on hetkel hüppeliselt käima lükatud. Viis, kuidas me natsiajastuga tegeleme, on viimase viie aasta jooksul märgatavalt muutunud. Juba on maha pandud 55 komistuskivi, milles osalevad aktiivselt kuni kaheksa kooli õpilased.

Komistuskivid kui mäletamise sümbolid

Need komistuskivid, mis meenutavad inimesi, kelle elu on vägivald alates 1933. aastast muutnud, on mälestusmärgiks saatustele, mis sageli lõppesid põgenemise, peitumise, enesetapu või isegi mõrvaga. Algatus ulatub kunstnik Gunter Demnigini, kes käivitas ülemaailmse projekti nende 10 cm betoonkuubikutega, millel on messingplaatidega plaadid, millele on graveeritud ohvrite nimed ja elukuupäevad. Alates 1992. aastal Kölnis tehtud esmapanekust on 2023. aasta juuniks ehitatud muljetavaldavad 100 000 komistuskivi, mis on end tõestanud maailma suurima detsentraliseeritud monumendina. Wikipedia teatab, et need väikesed kivid on mõeldud naabritele meelde tuletama, et seal elasid kunagi natsionaalsotsialismi tõttu kadunud inimesed.

Bad Segebergi komistuskivide loetelu on dokumentiks toimunud ümberpaigutustele ja natsionaalsotsialismi ohvritele näo andmise eesmärgile. Siin on kolimiskuupäevad ja asukohad, mis viisid õpilased paikadesse, kus need inimesed kunagi elasid. Näiteks 29. juulil 2009 pandi mitu kive Bismarckalleele ja Lübecker Straßele, kui nimetada vaid mõnda. Ja võiks olla isegi 10–15 komistuskivi rohkem, mis näitab, et mäletamiskultuur elab edasi.

Kollektiivne vaikus?

Hoolimata edusammudest jääb minevikuga leppimise küsimus alles. Sünagoog, mis ehitati 1842. aastal ja lammutati 1962. aastal, sümboliseerib natsiajastu kollektiivset vaikust Bad Segebergis. Ka sel ajal tehti sünagoogi kinnistul asuvatele mälestustahvlitele tekste, kus juudi perekondade tagakiusamist ja mõrvamist ei mainitud. See pani isegi USA-st ja Iisraelist pärit juudi külalised endise sünagoogi kinnistu seisukorrale 1980. aastatel õudusega reageerima. Hamburgi juudi kogukond distantseeris end linnast, mis illustreerib sügavat lõhet mälestuskultuuris.

Autor Winkler sai hiljuti juudi Steinhofide suguvõsalt vanu perefotosid uue raamatu “Bad Segeberg – mälestuskultuuri linn” jaoks, mida ta hakkab 17. septembrist turule jäävas raamatupoes lugema. Sissepääs maksab 7 eurot ja see on suurepärane võimalus teemaga tegeleda. Winkler kavatseb uurida ka natsionaalsotsialismi ajal ehitatud Kalkbergi staadioni ajalugu. Tore, et 1952. aastal alanud Karl May mängud päästsid staadioni lagunemisest, kuid paljud külastajad ei tea sageli, et nad seisavad totalitaarse režiimi all olevas hoones, mis paneb Winkleri värisema.

Mineviku õppetunnid on üliolulised. Bad Segeberg näitab meile, et selliste sündmustega leppimine ei mõjuta mitte ainult minevikku, vaid on ka oleviku vastutus. Linna peetakse nüüd teerajajaks minevikuga leppimisel, maine, mis ulatub Iisraelini. Edaspidi peaks linnavalitsus veelgi aktiivsemalt tähelepanu pöörama õpilaste kaasamisele ajaloo dokumenteerimisse, sest nagu üks tark mees kunagi ütles: “Mälu on tuleviku võti”.