Frankfurt võitleb cracki vastu – narkootikumid jäävad Bahnhofsvierteli levialaks!

Frankfurt võitleb cracki vastu – narkootikumid jäävad Bahnhofsvierteli levialaks!

Frankfurdi südames, pearaudteejaama ümbruses, asjad podisevad. Piirkonnast on aastate jooksul saanud narkomaania ja kuritegevuse leviala. Pärast koroonaviiruse pandeemiat on nende väljakutsetega võitlemisel tehtud märkimisväärseid edusamme kahjuks pühitud. Eriti murettekitav: crack-kokaiini tarbimine on järsult kasvanud. See muudab olukorra sageli talumatuks elanikele, äriinimestele ja neile endile, keda see puudutab. See probleem ei meelita mitte ainult Frankfurdist pärit inimesi, vaid ka tarbijaid kõikjalt Lõuna-Saksamaalt. faz.net andmetel ei ole piirkonna tingimusi kõigil asjaosalistel kerge taluda.

Muljetavaldav nähtus on see, et sotsiaalosakonna andmetel ei ole Frankfurdis umbes iga teine ​​uimastitarvitaja pärit linnast ja kolmandik sõltlastest on pärit isegi teistest liidumaadest. Selle vastu võitlemiseks on Frankfurdi linn võtnud kasutusele mitmesuguseid meetmeid, sealhulgas haaranguid ja relvakeelutsooni. Kuid nähtavad täiustused ei võrdu sageli pragude probleemi lahendamisega. Sotsiaalametnik Elke Voitl (Rohelised) on juba määranud asukoha crack-sõltlaste abikeskusele, kus pakutakse abipakkumisi, ööbimis- ja tarbimisruume.

Poliitilised vaidlused ja uued teed

Kuid need plaanid pole vastuolulised. Otsus uue asukoha kohta tehakse juuli alguses toimuval linnavolikogu istungil. Linnapea Mike Josefi (SPD) peetakse "paradigmamuutuse" liikumapanevaks jõuks: väljastpoolt riiki pärit uimastitarbijad tuleks tagasi lükata. Uus suund, mille eesmärk on vähendada narkoturismi ja luua kogukondadevaheline tugivõrgustik, et hajutada uimastileevenduse koorem rohkematele õlgadele. Koalitsioonipartnerid FDP ja rohelised pole aga varasemate ettepanekutega rahul. Bahnhofsvierteli kinnisvaraomanike ja ettevõtete esindajate avatud kiri kajastab ebakindlust sihipärase sõltuvusabikeskuse osas.

See nõuab keskuse kavandatava asukoha põhjalikku hindamist. See ei peaks tähendama ainult sõltlaste väljastpoolt riiki eemale tõrjumist, vaid ka selle tagamist, et nad ei satuks tänavale. Elanikud tunnevad üha enam muret müra ja prügi pärast, ärimehed aga müügi müügi võimalikku langust. Ka politseiülem Stefan Müller on sõna võtnud ja nõuab, et narkoabikeskustes ei toetataks teistest liidumaadest pärit inimesi.

Narkootikumide abi surve all

Pilk numbrilisele olukorrale näitab, et avatud narkomaastikul võib jälgida ligikaudu 200 sõltlast, samas kui tarbimisruume, kus tingimusi kontrollitakse, kasutab ligikaudu 3000 inimest. 44% kasutajatest elab Frankfurdis endas, 27% teistest Hesseni linnadest, ülejäänud reisivad teistest liidumaadest. Linn kavandab integreeritud narko- ja sõltuvusabikeskust, mis ei paku mitte ainult tubasid suitsetamiseks, vaid pakub ka meditsiinilist ja raviabi ning magamiskohti. See uus lähenemine võib aidata ka "narkoprobleemi" põhjalikuks leevendamiseks, nagu [hessenschau.de](https://www.hessenschau.de/gesellschaft/frankfurt-will-nicht-crack-abhaengigen-von-ausserhalb-anlocken-v1,crack-bahnhofsviertel.me-verbrauch reports0rae.

Olukord on tõepoolest pingeline mitte ainult kannatanute, vaid ka linna jaoks. Frankfurdis on praegu neli uimastitarbimise tuba, kuid mure, et välismaalastest sõltlased tuleb tagasi lükata, seab võimudele uued väljakutsed. Frankfurdis, kus 1994. aastal avati Saksamaa esimene ametlik tarbimistuba, tahetakse luua mudel, mis tugineks rahvusvaheliste eeskujude, näiteks Zürichi kogemustele, kus uimastiabi on seadusega reguleeritud.

Mis siis Frankfurdi uimastipoliitikas toimub? Tulevased otsused võivad olla otsustava tähtsusega selles, kuidas linn sõltlaste ja uimastitarbijatega tegeleb. On selge, et vajalik on tasakaalustatud lähenemine, mis arvestab võrdselt nii elanike vajadusi kui ka sõltlaste olukorda. Erinevaid huvisid ja kiiret probleemi silmas pidades on loota, et vastutavad poliitikud leiavad lahenduse leidmisel hea käe – ja eelkõige seda, et jaamarajooni elukvaliteet saab peagi paraneda.