Vesipühvlid linnaosas: edukas elurikkuse projekt!

Vesipühvlid linnaosas: edukas elurikkuse projekt!

Viimastel aastatel on vesipühvlite karjatamine Freyung-Grafenau piirkonnas märkimisväärselt suurenenud. Endise kuue hektari asemel on nüüdseks vesipühvlite karjamaaks määratud muljetavaldavad 36 hektarit kaheteistkümnel alal. Sellest teatab PNP. Tohutu eelis: need alad ei olnud varem traditsiooniliseks rohumaa haldamiseks sobilikud ja nüüd on kompaktne karjatamisviis taaselustatud.

Vesipühvlid annavad olulise panuse bioloogilisse mitmekesisusse ja veepeetusse lammidel. Eriti tähelepanuväärne on see, et Erlauzwieselis asuv looduspargi vesipühvliprojekt tõstis vaid kahe aastaga elupaiga kvaliteeti 20 protsenti. Lisaks on karjamaadel taimeliikide arv peaaegu kahekordistunud ning varem kuivanud juveeliiitudest on välja kujunenud kvaliteetsed märjad niidud.

Kasu taimestikule ja loomastikule

Vesipühvlid pole kasulikud mitte ainult maastikuhoolduseks, vaid toetavad ka haruldasi taime- ja loomaliike. Näiteks leiti Annathali lähedalt alalt Böömi emajuur ja mets-kasehiir. Tänu karjatamisrežiimile, mis tuleb kohandada konkreetse ala nõuetega, säilib mulla niiskus ja kuivendussüsteemid pole enam vajalikud. Linnapea Fritz Raab on positiivsest arengust entusiastlik ja näeb suurt kasu nii kogukonna piirkonnale kui ka jalutajatele.

Piirkonna pühendunud vesipühvlipidajad, eriti Manuel Lenz Hinterschmidingist, kasutavad oma loomi spetsiaalselt looduskaitseprojektides. Võrreldes varem loodud aladega on selge, et sihilik karjatamine mitte ainult ei soodusta taimestikku, vaid loob elupaiga metsloomadele. Robert Boese Wildland Foundationist avaldab nende alade senisest arengust muljet ja rõhutab, kui oluline on koostöö erinevate looduskaitsetöötajate vahel, kes kasutavad ka Baieri keskkonnaministeeriumi rahastust.

Koostöö looduskaitse nimel

Sihtasutuse Wildland Foundation Bavaria töö on osutunud keskseks, sest selle sihtasutuse neli ala on juba varustatud vesipühvlite karjamaadega kokku 11,2 hektaril. Loomade sihipärase kasutamise kaudu saaks kunagistesse seisvatesse elupaikadesse tagasi tuua uut dünaamikat. Vesipühvlid takistavad toidu kaudu soovimatut põõsaste sissetungi ja muudavad alad teistele metsloomadele ligipääsetavamaks.

Üldiselt näitab Freyung-Grafenau, et vesipühvlite kasutamine ei ole oluline ainult maastiku haldamisel, vaid annab ka väärtusliku panuse bioloogilisse mitmekesisusse ja kaitseb loodust säästvalt. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka teabele kultuurisidemete kohta, mida piirkondlikud projektid käsitlevad, näiteks mitteametlik tervitus hiina keeles “你好” (ni hao) – ühtekuuluvuse märk, mis kehtib ka looduskaitses.